Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm

 

Kuidas ma targaks sain | Märts 2018

Posted in Ajaveeb
 

Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 121

Minu kallis ema oli Rapla koolis algklasside õpetaja. Kui jõudis kätte minu kooliaeg, oli loogiline, et ema õpetab mind kodus, aga nagu ikka – emale saab ju vastu hakata. Nii ei tulnud õppimisest suurt midagi välja.

Seejärel hakkasid mul teised õpetajad kodus käima. Alguses üks õpetaja, hiljem mitu, vastavalt õppeainele.

Teistmoodi koolitunnid

Koolitundides ei pidanud pingutama ainult mina, vaid ka õpetajatel oli vaja olla nutikas ja leida mooduseid, kuidas saaksin vastata, sest verbaalselt ma nendega suhelda ei saanud. Mäletan, et päris alguses kasutas õpetaja tähelipikutega liikuvat aabitsat, kus näitasin käega tähti ja numbreid.

Hiljem oli abiks trükimasin, mida tol ajal püüdsin vanemate ja arstide nõul sõrmega toksida. Mäletan, et mu ema tahtis, et ma just parema käe nimetissõrmega klahve vajutaksin, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Pigem trükkisin masinal, kasutades oma väikest sõrme. Ema võttis siis ühe vana soki, tegi selle otsa augu ja pani mulle kätte nii, et nimetissõrm oli august väljas, ning sidus soki mulle käe külge. Ajapikku sokk ununes ja kirjutasin ikka väikese sõrmega.

Trükimasinaga kirjutasin näiteks kooli kirjandeid. Masin oli asendamatu ka etteütluste puhul. Mäletan, et kombineerisin matemaatikatunni jaoks tähemärkidest ka püramiidi pinnalaotuse. Palusin emal selle välja lõigata ja kokku kleepida ning oligi võrdhaarne püramiid valmis. Samas ka hinne viis päevikus!

Kord ka päris koolimajas

Hinded olid mul «koolis» päris head. Mõni kolm juhtus vahel sisse, kuid enamasti olid mul neljad-viied.

Alustasin kooliteed Raplas. Kui kolisin perega maale, õppisin Kaiu põhikoolis. Lõpetasin selle 1989. aastal. Siis sattusingi esimest korda koolimajja – põhikooli lõpuaktusele.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

See aeg oli Eesti riigis teatavasti väga segane. Seetõttu lõppes ka mu koolitee. Ei teagi väga täpselt, miks see nii läks. Ehk polnud õpetajaid, kes oleksid olnud nõus mind külastama. Lähim keskkool oli kümne kilomeetri kaugusel Juurus.  Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud kuidagi keskkooli lõpetama, aga mis teha…

Sinna see haridus läkski!

Pärast seda üritasin 2014. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kaugõppe korras õppida. Sain enamiku ainetega hakkama, kuid keemia osutus komistuskiviks. Kümnendat klassi ma ära ei lõpetanudki. Pärast seda tundus juba olulisem netiavarusest elukaaslane leida! Ja nii see kool pooleli jäigi.

Ega ma sellepärast rumal ole Elu on mind ise igakülgselt õpetanud. Arvutivärgi õppimist alustasin katse ja eksituse meetodil. Alguses polnud isegi internetti, kust oleksin uurida saanud. Abiks olid raamatud ja mõned veidi targemad sõbrad. Inglise keele sain selgeks, kui aastaid tagasi internetis ingliskeelsetes jututubades tüdrukutega suhtlesin, ja ka tänu arvutitööle.

Ega haridus inimest kujunda. Tähtis on õige mõttemaailm, tõekspidamised, ausus ja usk. Usk kasvõi iseendasse.

Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly'ga sai Meelis hästi läbi. "Õigemini nagu õed-vennad ikka," täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly’ga sai Meelis hästi läbi. “Õigemini nagu õed-vennad ikka,” täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub

Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu

Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?

Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

Selline ma olen! | Jaanuar 2018

Posted in Ajaveeb
 

Nagu ilus ja kombekas on, alustan sellest, et tutvustan ennast, kuigi kes selline olen, on hea küsimus ka mulle endale.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE | NIPIRAAMAT nr 119

Minu nimi on Meelis. Elan praegu Raplamaal Tolla külas (ei, mitte Tola külas). Kindlasti teavad mind paljud kui kunstnikku, kes maalib, pintsel varba vahel. Osa tunneb mind kui line-tantsijat ratastoolis, kes võitis 2017. aasta alguses Tšehhis peetud maailmameistrivõistlustel maailmameistri tiitli. IT-maailm teab mind kui head arvutitundjat.

Nii et sant ja invaliid?

Eelkirjutatust selgus, et liigun ratastoolis ja maalin jalaga. Kas ma olen siis invaliid, sant, puudega inimene või on mul äkki erivajadused? Eks aegade jooksul ole mind kõigi nende nimetustega sildistatud.

Kui oleksin invaliid, ei oskaks ma maalida, ma poleks abielus ja polekski keegi. «Sant» on isegi kõige sobilikum, mõeldes sõna päritolule, sest algselt on see alamsaksa sõna pärit ladina keelest, kus sanctus tähendab «pühitsetud, püha».

Puudega inimene on minu jaoks väga ebamäärane nimetus, sest mul pole ju puid. Neid ei kasva mu seljas ja kaminaski ei põleta ma neid enam nii tihti, sest ostsin õhksoojuspumba.

Erivajadusi on igal inimesel rohkesti. Mõni vajab raha, teine viina, kolmas väikest abi elamisel, toimetulekul. Eelkõige olen ma ikkagi inimene, kes on harjunud elama sellisena, nagu ta on.

Pigem kunstnik

Tegelen mitme asjaga korraga. Sellist inimest nimetatakse ka multitalendiks. Kas ma just miski talent olen, see jäägu sinu otsustada, aga elu jooksul olen tegelenud väga paljude asjadega, mida ei tohiks minu olukorda arvestades juhtuda.

Mu elu on saatnud kunst. Olen joonistanud kogu oma teadaoleva elu. Tõsisemaks läks kunstitegemine siis, kui võtsin pliiatsi-pintsli varba vahele. Olin siis ehk 17-aastane. Varem üritasin pliiatsit käes hoida. Vahepeal tegin kunsti tavalise trükimasinaga, valmistades tähtedest koosnevaid pilte – niinimetatud trükigraafikat.

Kui sain 1993. aastal Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks, muutus kunstitegemine nagu kohustuseks, sest mul on leping, mis kohustab mind pidevalt töötama. Tänu sellele olen korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui ka väljaspool.

Ja IT-mees

Teine mu väga suur kirg on arvutid ja IT-maailm. Mu päevad algavadki arvuti taha istumisega. Loen meile, vaatan Facebooki, nagu enamik tänapäeva inimesi. Seejärel, vastavalt meeleolule, ma kas maalin, teen arvutitööd või tegelen muude vajalike asjadega. Olen õppinud iseseisvalt arvuteid kasutama ja oskan kõike, mida mul on vaja. Tegelen erilahenduste programmeerimisega veebikeskkonda.

Kindlasti abielumees

Laadisin endale mõni aasta tagasi  armsa abikaasa alla internetist. Mu imeilus Marilou ehk eestipäraselt Mari on pärit väga kaugelt merede ja mägede tagant, Filipiinidelt. Jah, Eestis lihtsalt ei leidunud seda õiget minu jaoks. Nii tuligi mul otsida endale kaasa kaugemalt.

Unistused. Need on mul nüüd Mariga ühised. Unistame pere juurdekasvust, oma elamispinnast ja üldse veidi paremast elust.

Aga hobid?

Olen raadiosaadet teinud, kuigi ma ei saa rääkida. Kasutasin selleks kõnesünteesi. Enne jutuks olnud line-tants on nagu hobi ja lõbustus. Mulle meeldib ka fotosid ja filme oma iPadiga teha ning muusikat kuulata.

Õhtud veedame tihti Mariga filme vaadates.

Tõeliselt inspireeriv lugu! Reesuskonfliktiga sündinud eestlasest kunstnik Meelis Luks: elu on elamiseks, mitte virisemiseks

Posted in Ajaveeb
 

Autor: Anna-Maria Makko

Allikas: TV3 Play

Reesuskonfliktiga sündinud kunstnik Meelis Luksi motoks on, et elu on elamiseks ja mitte virisemiseks ning on ka selle järgi toimetanud. Eelmise aasta aprillis võttis Meelis ka naise, filipiinlanna Marilou, kes armastab oma kaasat piiritult. Samuti on Meelisel palju hobisid, millest ühes Line tantsus on ta ka nüüd ratastoolimaailmameister.

“Ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Tiina Kõrtsini) ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Foto: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht)

 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 16. mai 2016

Jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks leidis maailma teisest otsast elu armastuse ja abiellus.

“Ma olin juba leppinud sellega, et on hea, kui leian tüdruku, kes on lihtsalt nõus minuga koos olema, aga nüüd on mul tüdruk, kelle oleksin tuhandete seast valinud ka siis, kui ma ei oleks puudega!” ütleb jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks, kes leidis oma südame printsessi seitsme maa ja mere tagant Filipiinidelt. Paar nädalat tagasi kirjutas kõnevõimetu mees, pastapliiats varvaste vahel, perekonnaseisuametis oma jah-sõna.

“I am so blessed I am loved by you…,” kostab 29. aprilli pärastlõunal Rapla kivisilla juures sametine helisev hääl. Lauljaks on eksootilise välimusega beežis lendlevate varrukatega kleidis noor naine, lilled juustes ja pruudikimp käes.

Ta hoiab käest kinni šiki hõbehalli ülikonnaga mehel, kes sõidab tema kõrval elektriratastoolis, kruusakivid rataste all ingliskeelsele laulule rütmi kaasa krõbistamas. Vaatepilt on ebamaiselt lummav. Paar läheb üle silla, üle vöötraja teisele poole maanteed ja sealt edasi maavalitsusse.

Abielu registreerima. Sellist peigmeest, kes kirjutab abielutunnistusele allkirja kirjutusvahendit varvaste vahel hoides, pole siin varem nähtud. Ja kes teab, kas uskuda või mitte, aga sealsed elanikud räägivad, et Raplas pole kunagi varem nähtud ka niivõrd ilusat pruuti ja nii õnnelikku peigmeest.

PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe) PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe)

 

Ilmselgelt on ennenägematu seegi, et peigmees paneb pruudile sõrmuse sõrme varba külge kinnitatud tamiili abil. Meelis ju oma puude tõttu käsi kasutada ei saa, seega tuli välja nuputada, mida teha.

“Meelis ütles mulle, et mõni ta sõber võib ju mulle sõrmuse sõrme panna. Ma ei olnud nõus. Ütlesin talle, et ma ei abiellu ju mitte sinu sõbra, vaid sinuga!” muheleb Meelise abikaasa Marilou.

“Tema on õige!”

“Sa ära pabista, ta on see õige!” kinnitas Meelis mulle jaanuaris, kui olin ta pärast mures, kas tutvusportaalis kohatud naist võib ikka täienisti usaldada. “Eks see veidi hullumeelsus ole. Aga ma arvan, et ta on just see, keda ma olen 101 aastat otsinud. Olen selles 99,99% kindel. Pean riskima!” ütles Meelis tookord.

Või õigemini kirjutas, sest rääkida ta ei saa. Tal oli sündides reesuskonflikt ja kui abi lõpuks temani jõudis, oli juba paraku liiga hilja.

Risk oli suur, aga Meelis on oma eluga juba varemgi näidanud, et tema kuulus lause: “Elu on elamiseks, mitte virisemiseks,” pole kõigest sisutühi plakat, vaid just täpselt nii ta elabki – ta ei jäta midagi tegemata pelgalt sellepärast, et on oht ebaõnnestuda. Ta maalib, pintsel varvaste vahel, tegutseb IT-alal, tantsib line-tantsu ratastooliga ja on isegi kõnevõimetuna juhtinud oma raadiosaadet “Jalamees teab ja arvab”, kus ta tegi saatekülalistega intervjuusid kõneroboti abiga. Nii et – risk Meelist ei kohuta.

Praegu, aasta pärast Marilouga tuttavaks saamist teab ta kindlalt, et tegi õige valiku. Veelgi enam – et ta on leidnud elu armastuse. “Erivajadus pole mingi takistus, et olla õnnelik! Kui ma end haletseks, ei tuleks õnne otsimisest midagi välja. Positiivsus ennekõike!”

Marilou ehk eestipäraselt Mari paneb käe abikaasa omale ja naeratab talle.

“Mind on Meelisega nii õnnistatud,” ütleb pruunisilmne kaunitar. On soe kevadpäev. Nende koduaias õitsevad punased tulbid. Peagi istutab Mari koos Meelise emaga kasvuhoonesse tomatitaimed. Maal on aias palju tööd. Ja Mari lööb igale tööle käed külge.

Veebruaris oli aga Eestis lumi maas ja paukus pakane. Ühel sellisel krõbedal talvepäeval ootas Meelis, kel juhtumisi oli samal päeval sünnipäev, lennujaamas sedasama pruunsilma, kes praegu vaatab talle tulbiõisi täis aias õrnalt otsa.

Ootusärevus oli tookord tohutu, sest see oli esimene kord näha interneti tutvumisportaalis leitud naist silmast silma.

Oodates printsessi

Meelis kirjutas Marile kohe tutvuse alguses avameelselt enda erivajadusest. Marit see aga ei kohutanudki. Tema nägi Meelise puude taga tarka ja andekat meest.

“Kui ta ütles mulle, et kirjutab arvutiklaviatuuril varvastega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ta seda teeb. Ja jalaga maalida! Ma ei oska isegi kätega maalida!” on Mari abikaasat juba tutvuse algusest saati imetlenud.

Internetis kirjutades said mõlemad peagi aru, et vaatavad elule sarnase pilguga. Nii oli vaid aja küsimus, millal sõprus kasvab sujuvalt millekski enamaks. Kui Meelis lõpuks südame rindu võttis ja küsis, kas Mari oleks valmis sõitma temaga Eestisse kohtuma, sai ta jaatava vastuse.

Filipiinidelt Eestisse tulemine oli suur samm. Aga see harmoonia, mida Mari Meelisega suheldes tundis, andis kindlust see samm astuda.

“Meelis on alati nii positiivne! Isegi kui tal on mured, ei pane ta neid minu õlule, vaid säästab mind. Naeratab ja ütleb, et kõik on korras. Ma tunnen end temaga hoitu ja armastatuna ning nii soovin endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,” räägib Mari heas inglise keeles. Eesti keeles teab ta praegu vaid mõnd üksikut sõna.

Enne esimest kallistamist lennujaamas tuli aga läbi teha mitmed tehniliselt rasked katsumused viisa ja muude vajalike dokumentide kättesaamiseks.

Meelis aga ei andnud alla.

“Ta ütles mulle, et ta pole Mella, kui ta ei saa sellega hakkama,” naerab Mari. Mehe järjekindlus pani teda tundma end väga erilisena.

Viimaseks komistuskiviks sai dokument, mis tõestaks, et Mari on läbinud kodumaal enesekaitse koolituse, sest on ette tulnud juhtumeid, kui filipiinlasi on välismaal ahistatud. Lõpuks sai ta siiski vastava paberi ja kolmandal katsel lubati Mari lõpuks lennuki peale.

Meelis imestab siiani, kuidas neil õnnestus kogu asjaajamiste kadalipust läbi tulla nii Mari reisi plaanides kui ka juba

Eestis olles. Seda suurem on praegu rõõm. Juba lennujaamas, kui tumedasilmne sünnipäevakink naeratades Meelise juurde astus, teadis ta, et sisetunne polnud teda alt vedanud. Nädalapäevad hiljem vastas Mari tema abieluettepanekule jaatavalt.

“Igaühe jaoks on kuskil keegi. Olgu ta siis kas või maailma lõpus,” on Meelis veendunud.

“Aga ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Meelise sõber andis tema armastuse leidmisele esimese tõuke

See oli Meelise välismaal elav erivajadusega sõber Aul, kes soovitas talle üht suhtlusportaali, kust võiks endale leida tüdruku just Filipiinidelt.

“Ta teadis, et mul oli mitu aastat tüdruksõber just sealt riigist ja ta uuris, kuidas ma ta leidsin,” räägib Aul.

“Ma olin ühtaegu murelik ja põnevil, sest ma tõesti soovisin, et ta leiaks endale kellegi. See juhtuski ja ma olen nende pärast väga rõõmus,” ütleb ta, et kuigi tema enda suhe lõppes hiljuti, on ta kindel, et just Filipiinid on õige koht, kust erivajadusega mees võib endale leida pühendunud elukaaslase.

“Inimesed suhtuvad väga negatiivselt internetist leitud suhetesse ja arvatakse, et kõik inimesed on petised. See pole üldse nii. Filipiinide tüdrukud on kõige armastavamad ja hoolitsevamad, keda erivajadusega mees üldse leida võib.

Loomulikult, osa neist võivad olla petised, aga suurem osa otsib siiski tõsist suhet.”

“Filipiinidel on tüdrukud saanud teistsuguse kasvatuse. Nad teevad kõikvõimaliku oma mehe heaks, sõltumata ette tulevatest raskustest. Kõik, mis nad vastu ootavad, on armastus ja toetus. Mul on kahju seda öelda, aga Meelis poleks kunagi leidnud kedagi Marilou sarnast Eestist.

“Kui kellelgi on nende suhte kohta midagi halba öelda, siis küsigu endalt, miks keegi tahab veeta kogu elu koos mehega, kel on erivajadus, selle asemel et leida terve mees mõnest rohkem arenenud riigist, näiteks USAst? See on tõestus, et neil on tõeline armastus ja ma olen väga rõõmus, et sain neile teineteise leidmisel abiks olla.”

Link originaalartiklile…

“Erivajadus pole takistuseks, et olla nagu teised inimesed.”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 5. aprill 2016, fotod: Arno Saar

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

Jalaga maaliv Meelis Luks: miski pole võimatu, kui on olemas tahe.

“Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis,” ütles sügava puudega Meelis Luks riigikogus avatud näitusel. Seal on näha tema ja kolme Soomest pärit suu- ja jalaga maaliva kunstniku maalid.

Toompea lossi kolmanda korruse kunstisaalis avati eile näitus “Kunst ilma käteta”. Üles on pandud Eesti ja Soome kunstnike maalid, mis on valminud nii, et kunstnik on hoidnud pintslit kas suus või varvaste vahel.

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Eesti kunstnikest olid näitusel ainsana Meelis Luksi tööd ja soomlastest Anja Nummineni, Lissu Lundströmi ja Paula Mustalahti looming.

“Aeg oli küps, et taas rohkem kui üle kümne aasta riigikogus oma kunsti näidata. Küps selles mõttes, et näidata rahvaesindajatele, et ka puudega on võimalik elada ja et puudega inimesed ei ole n-ö alamklass,” kirjutas Meelis Luks ehk Mella hommikul enne näitust Õhtulehe küsimustele vastates.

Näituse avamisel ütles ta kõneroboti vahendusel, et üks tema eesmärk on alati olnud näidata inimestele, et erivajadus pole takistuseks, et olla teistega võrdne. Ta märkis, et kunsti saab teha teistega võrdsel tasemel ka siis, kui hoida pintslit mitte sõrmede, vaid varvaste vahel.

“Sest me oleme kõik ennekõike inimesed, ja ma ei eksi, kui ütlen, et meil kõigil on mingi puue. Lihtsalt me ei pane mõnd viga tähele. Minul on visuaalselt tuvastatav see viga, aga mõnel võib see muul moel väljenduda. Mul on hea meel oma loomingut näidata ja tõestada, et mitte miski pole siin ilmas võimatu, kui on suur tahtejõud ja meie ümber on head sõbrad. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!” rääkis Luks.

Ta andis edasi ka oma sõnumi riigikogule: “Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis.”

See soov sai aga suuresti öeldud õhku, sest kunstnikele tunnustust jagama tulnud riigikogu liikmeid võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Suur osa näituse avamisele tulnud inimestest olid kunstnike lähedased ja sõbrad.

Riigikogu esimees Eiki Nestor tänas kunstnikke lillekimpudega, aga oli selleks ajaks juba lahkunud, kui talle sooviti kingitusena üle anda Mella maalidega kalender.

Nestor ütles siiski samal päeval ilmunud pressiteates, et tegu on erilise näitusega.

“Lisaks rikkale mõttemaailmale ja meisterlikule kujutlusvõimele väärib tunnustust nende kunstnike tahtejõud oma soovide elluviimisel,” ütles Nestor.

Näituse korraldas riigikogu kantselei koos Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Eesti Ühinguga, mille eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele.

Link originaalartiklile…

Näitus “Kunst ilma käteta” Riigikogus

Posted in Ajaveeb
 

kutse

Toompea lossi III korruse kunstisaalis on avatud 4st aprillist näitus „Kunst ilma käteta“. Näitusel on välja pandud Eesti ja Soome kunstnike maalid, mille tegemisel pole kasutatud käsi.

Näituse korraldab Riigikogu Kantselei koostöös Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Eesti Ühinguga. Näituse külastamiseks tööpäevadel on Toompea lossi sissepääsuks vaja esitada isikut tõendav dokument. See jääb avatuks kuni 29. aprillini.

Viide Riigikogu infoallikale.