Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm

 

Sildid: , , , ,