Selline ma olen! | Jaanuar 2018

Posted in Ajaveeb
 

Nagu ilus ja kombekas on, alustan sellest, et tutvustan ennast, kuigi kes selline olen, on hea küsimus ka mulle endale.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE | NIPIRAAMAT nr 119

Minu nimi on Meelis. Elan praegu Raplamaal Tolla külas (ei, mitte Tola külas). Kindlasti teavad mind paljud kui kunstnikku, kes maalib, pintsel varba vahel. Osa tunneb mind kui line-tantsijat ratastoolis, kes võitis 2017. aasta alguses Tšehhis peetud maailmameistrivõistlustel maailmameistri tiitli. IT-maailm teab mind kui head arvutitundjat.

Nii et sant ja invaliid?

Eelkirjutatust selgus, et liigun ratastoolis ja maalin jalaga. Kas ma olen siis invaliid, sant, puudega inimene või on mul äkki erivajadused? Eks aegade jooksul ole mind kõigi nende nimetustega sildistatud.

Kui oleksin invaliid, ei oskaks ma maalida, ma poleks abielus ja polekski keegi. «Sant» on isegi kõige sobilikum, mõeldes sõna päritolule, sest algselt on see alamsaksa sõna pärit ladina keelest, kus sanctus tähendab «pühitsetud, püha».

Puudega inimene on minu jaoks väga ebamäärane nimetus, sest mul pole ju puid. Neid ei kasva mu seljas ja kaminaski ei põleta ma neid enam nii tihti, sest ostsin õhksoojuspumba.

Erivajadusi on igal inimesel rohkesti. Mõni vajab raha, teine viina, kolmas väikest abi elamisel, toimetulekul. Eelkõige olen ma ikkagi inimene, kes on harjunud elama sellisena, nagu ta on.

Pigem kunstnik

Tegelen mitme asjaga korraga. Sellist inimest nimetatakse ka multitalendiks. Kas ma just miski talent olen, see jäägu sinu otsustada, aga elu jooksul olen tegelenud väga paljude asjadega, mida ei tohiks minu olukorda arvestades juhtuda.

Mu elu on saatnud kunst. Olen joonistanud kogu oma teadaoleva elu. Tõsisemaks läks kunstitegemine siis, kui võtsin pliiatsi-pintsli varba vahele. Olin siis ehk 17-aastane. Varem üritasin pliiatsit käes hoida. Vahepeal tegin kunsti tavalise trükimasinaga, valmistades tähtedest koosnevaid pilte – niinimetatud trükigraafikat.

Kui sain 1993. aastal Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks, muutus kunstitegemine nagu kohustuseks, sest mul on leping, mis kohustab mind pidevalt töötama. Tänu sellele olen korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui ka väljaspool.

Ja IT-mees

Teine mu väga suur kirg on arvutid ja IT-maailm. Mu päevad algavadki arvuti taha istumisega. Loen meile, vaatan Facebooki, nagu enamik tänapäeva inimesi. Seejärel, vastavalt meeleolule, ma kas maalin, teen arvutitööd või tegelen muude vajalike asjadega. Olen õppinud iseseisvalt arvuteid kasutama ja oskan kõike, mida mul on vaja. Tegelen erilahenduste programmeerimisega veebikeskkonda.

Kindlasti abielumees

Laadisin endale mõni aasta tagasi  armsa abikaasa alla internetist. Mu imeilus Marilou ehk eestipäraselt Mari on pärit väga kaugelt merede ja mägede tagant, Filipiinidelt. Jah, Eestis lihtsalt ei leidunud seda õiget minu jaoks. Nii tuligi mul otsida endale kaasa kaugemalt.

Unistused. Need on mul nüüd Mariga ühised. Unistame pere juurdekasvust, oma elamispinnast ja üldse veidi paremast elust.

Aga hobid?

Olen raadiosaadet teinud, kuigi ma ei saa rääkida. Kasutasin selleks kõnesünteesi. Enne jutuks olnud line-tants on nagu hobi ja lõbustus. Mulle meeldib ka fotosid ja filme oma iPadiga teha ning muusikat kuulata.

Õhtud veedame tihti Mariga filme vaadates.

Sildid: , ,