Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!

Sündisin eelmise sajandi teisel poolel – sügaval stagnatsiooniajal. Sündides olin täitsa terve laps, aga siis tekkis mul reesuskonflikt. Rapla haiglas, kus ma ilmale tulin, polnud vajalikku gruppi verd. Nii juhtuski, et  lõpuks, kui mu pisikesest kehast veri ära vahetati, oli juba liiga hilja. Liikumiskeskus ajus oli saanud kannatada.

Minu lapsepõlv oli samasugune nagu teistel minu ealistel lastel ainukese vahega, et ma ei saanud endaga hakkama. Ei saanud kõndida, rääkida, süüa, juua jne. Viibisin palju aega haiglates ning sanatooriumides.

Olen õppinud kõike varvastega tegema, sest käed ei kuula piisavalt palju minu sõna. Maalin pintsel varvaste vahel, toksin arvuteid  ja mobiiltelefoni varbaga, juhin oma ratastooli. See kõik on minu puhul väga normaalne. On normaalne kasutada jalgu igapäeva töödes.

Joonistada on mulle alati meeldinud. Lapsepõlves püüdsin seda teha käega. Sirgeldasin jämedate viltpliiatsitega suuri koerasarnaseid elukaid. Meeldis ka oma mänguasju järgi joonistada. Varvaste vahele võtsin pliiatsi siis, kui kuulsin, et on olemas inimesi, kes on õppinud oma puudest tingituna jalaga kõike tegema.

Aga kunstitegemist alustasin hoopis päris tavalise mehaanilise trükimasinaga. Trükkides sellega trükigraafikat [L] ehk tähtedest koosnevaid pilte. Minu trükitud Leopoldid, Äpud, Postikanad ja muud tegelased olid tuntud käsitööhuviliste seas, sest nende järgi sai hästi ristpistes tikkida ja kududa. Maalimisega alustasin tõsisemalt eelmise kümnendi alguses.

Heade sõprade abil õnnestus mul 1993. aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike assotsiatsiooni [L] liikmeks. Kõik oma valmis maalid, joonistused saadan Šveitsi, kus neist tehakse näitusi, valitakse postkaartide, kalendrite ja muude trükiste tegemiseks.

Kunst rahustab mind. Annab võimaluse end väljendada värvidekeeles. Viimasel ajal on tekkinud tunne enda töid vaadates, et need nagu polekski minu tehtud. Ei, ma ei taha kiita end, aga üldiselt mulle meeldib värvidega maailma luua. Meeldib mõtiskleda värvide mõju üle.

Meelepärane on kujutada merd, lilli, kive. Ma võin päevas mitu kanti kive maalida. Kõik see on ülitore ja kosutab hinge.

Peale kunstimaailma, olen end sisse söönud ka arvutite hingeellu. Alustasin kooliarvuti Jukust ning nii see on läinud, et praegu on mul kodus  kodune internetiserver ja korralik tööarvuti.

Arvutiasjandust pole ma kuskil koolis või ülikoolis õppinud. Tõsi, olen küll mõned e-kursused läbinud, aga enamuses on minu teadmised saadud iseõppimise teel. Alguses katse-eksitus meetodiga, kuid hiljem juba tuli appi põhjatu ja lai Internet. Tegelikult mulle meeldibki ise õppida, kuigi see on vahel üsna raske. Aga nagu öeldakse, ega magavale kassile hiir suhu ei jookse. Nii ma teangi võib-olla kõigest natuke. Ehk nii palju, kui mul endal vaja läheb. Aga hätta ma ei jää nii kergesti ja jagan oma teadmisi ka teistega ning juhendan abivajajaid. Arendan ka eestikeelset tekst-kõne sünteesi [L] kasutades Eesti Keele Instituudi poolt programmeeritud mootorit.

Minu elu on tegelikult väga huvitav. Tegelen asjadega, mis mind paeluvad. Maalin merre kivi ja püüan seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel tumedat värvilaiku. Või programmeerin arvutiga programme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd. Programmeerimine on tegelikult väga loominguline tegevus ja väga täpne ka. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või allutada arvuti tegema seda, mida mina temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja ka õpitut teistega jagada.

Olen teinud raadiosaatet “Jalamees teab ja arvab” interneti raadiole Muusikamoos [L].  Antud töö oli selle poolest unikaalne, sest ma pole isiklikult kuulnud, et keegi kõnesünteesi kasutades raadiosaader teeb. Saateid võib järelkuulata mu ajaveebist [L].

Huvialasid mul jagub ning igavustunnet on raske seetõttu tunda. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teostada. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda.

2016. aasta aprillis abiellusin oma unistuste printsessi Marilou-ga, kes on pärit kaugelt Filipiinidelt.

Pole ju mõtet oma füüsilise keha mittetäiuslikkuse pärast halada ja kurta. See ei tee asja paremaks, vaid pigem pahemaks. Elu on kordumatu ja seda virisemisele kulutada poleks sugugi mõistlik.

Tähtis ei ole, et ei saa maad kaevata või keevitada, kuid see eest saan arvutitetaltsutamisega hakkama ja loon värvidega maailma. Olen nii ühiskonnale kasulik.

Olen rõõmsameelne ja ei karda raskusi. Ei meeldi virisevad inimesed.