Mina, maailmameister! | Oktoober 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.

13 aastat tagasi alustas line-tantsu õpetaja Kaie Seger Tallinnas tantsutrenne ratastoolis tantsijatele. Kuna olin Kaiega juba varem heaks sõbraks saanud, olin minagi trennis kohal.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 128

MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!
MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!

Trennis käimiseks soetasime koos isaga isegi tõstukiga väikebussi, kuhu sain probleemideta elektriratastooliga sisse sõita. Nii sõidutas mu isa mind ja ka mõnd mu sõpra igal nädalal korra Raplast Tallinnasse ning tagasi.

Line-tants ratastoolis käib nii, et tantsitakse teistega koos reas ja liigutakse sünkroonis mustrite järgi. Ratastoolis annab tantsida ka näiteks valssi, tangot, tšatšat ja salsat. Proovisime ka kaerajaani. Vaid väga kiire ja raju muusika taktis ei saa ratastooliga hästi liikuda.

Nii sain endale toreda hobi ja veidi meelelahutust

Saingi tantsijaks
Mõni aasta hiljem tehti rahvusvahelistele line-tantsu võistlustele eraldi kategooria ratastoolikatele. Kuna tantsijaid on nii manuaal- kui ka elektriratastoolides nagu mina, pandi needki eraldi kategooriatesse. Nii hakkasime peale üritustel esinemise osa võtma ka võistlustest, peamiselt Lätis ja Leedus. Mul on läinud hästi, sest olen saanud mitmeid karikaid eri kohtade eest.

Et veel edasi minna, otsustasime 2017. aasta alguses osaleda Tšehhis Liberecis toimuvatel line-tantsu maailmameistrivõistlustel. Võtsime reisi Eestist ette viiekesi ja mitte lennuki, vaid autoga: treener Kaie oli autojuht, minul oli kaasas Mari ja veel tuli kaasa tantsija Margit oma emaga.

See suur võistlus
Võistluspaika jõudes selgus, et peale minu ja Margiti polnudki rohkem ratastoolis võistlejaid! Kuna Margit kasutab tantsimiseks tavalist ratastooli, polnud me omavahelgi konkurendid. Meil tuli vaid oma kolm tantsu ära tantsida ja olimegi mõlemad maailmameistrid. Ausalt tunnistades läks mul üks tants puhta sassi, aga seegi ei mõjutanud minu kohta. Vaid mul endal oli pärast piinlik.

ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.
ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.

Sellest hoolimata oli uhke tunne minna medalit kätte saama. Mängiti Eesti hümni ja lehvitati sinimustvalget lippu. Olime esimesed ratastoolides eestlased, kes tulid antud alal maailmameistriks. See, et meil polnud konkurente, ei teinud üritust kuidagi kehvemaks! Ka treener Kaie jäi rahule.

Liialdamata võin öelda, et reis mööda talviselt libedat ja tuisust maanteed oli mulle sama suur elamus, kuid ka suur julgustükk. Omamoodi roadtrip. Sõitsime ööpäev sihtpunkti ja sama kaua tagasi. Istusin vaikides juhi selja taga ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal ööbisime Poolas.

Võtaksin selle reisi ja võistluse pikemalt mõtlemata uuesti ette, kuid nüüd ma tantsimisega enam ei tegele, sest Tallinnas mulle sobivaid tantsutrenne ei ole ja Pärnu on seal trennis käimiseks kaugel. Pealegi pole mul transporti.

Tantsu- või tehnikavõistlus?
Üks mõtlemapanev seik veel antud ürituselt, mis teeb tantsimise rohkem tehnikasportiks. Nimelt: mu elektriratastool teenis mind truult täpselt nii kaua, kui olin oma kolm võistlustantsu ära teinud. Sõitsin lavalt maha ja tool ei liikunud enam sentimeetritki. Õnneks oli mul autos ka lükatav ratastool, seega sain teiste abil liikuma. Järgmisel päeval kodus hakkas tool uuesti tööle.

Sain kodust välja! | September 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.

Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127

Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.

RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.
RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.

Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.

Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.

Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.

Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.

Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.

Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.

Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.

PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.
PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.

Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …

Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.

NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»! NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 126
ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

Lennujaamas läks Maril kaua aega, kuni ta piiritsoonist välja lasti, aga kogu ootamine oli seda väärt. Mari tuli naeratades ja kohmetunud ilmel oma kohvritega otse mind kallistama. Meie unistus kokku saada oli täitunud.

Kuna tegu oli ilusa valge talveilmaga, olime külalisele kaasa võtnud sooja talvemantli ja saapad. Mari sai kohe lennujaamast väljudes näha esimest korda elus lund.

Ta jääb siia!
Kuna jamade tõttu tema äralennuga kodumaalt kulus mitu nädalat, juhtus nii, et tema siin viibimise aeg lühenes terve nädala võrra: 45 päevast jäi järele 38. Paari päevaga oli aga selge, et Mari tahab minuga jäädagi. Otsustasime abielluda! Nii tuli hakata siinse bürokraatia ja seadustega tutvuma.

Kuidas see küll käib?
Et Mari saaks minuga abielluda, pidi tal olema ka seda lubav dokument ja sünnitunnistus kodumaalt. Kaasas tal neid dokumente polnud, aga ta palus emal need postiga saata. Läksime saadetud dokumentidega Raplasse perekonnaseisuametisse, aga seal öeldi, et dokumendid on küll korrektsed, aga need pole legaliseeritud. Mari lasi siis emal saata uued, mis said juriidilise jõu nii Filipiinidel kui ka Eestis.

Kuna Eestis on seadus, et abiellumise avalduse sisseandmise ja kooselu registreerimise vahel peab olema 30 päeva, oli olukord üsna kriitiline, sest aeg tiksus lootusetult viisa lõpu poole. Seega tuli meil Mari siin viibimise viisat pikendada, et saaksin ta naiseks võtta ja koos elama hakata. Tallinnas migratsiooniametis sai küll nalja – ametnik, kes oli pandud välismaalaste viisaasju menetlema, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Minu isa siis suhtles ametnikuga ja mina püüdsin kuuldut Marile selgitada. Saime teada, et viisat ei pikendata ilma mõjuva põhjuseta ja vaid jutt abiellumisest ametnikku ei veennud. Olin pidevas kirjavahetuses ka välisministeeriumiga. Viisa lõpuni oli sel hetkel jäänud vaid paar päeva, aga lahendust ei paistnud.

Lõputu jant
Lõpuks saime asjad niikaugele, et Mari sai viisapikenduse eeldusel, et on kindlaks määratud abiellumise kuupäev. Viisimegi siis Mari viisa eelviimasel päeval dokumendid Rapla perekonnaseisuametisse ja sõitsime sealt otse tagasi Tallinnasse viisat pikendama. Ja ennäe, õnnestuski! Mari ei pidanudki lennukile istuma.

Järgmisel päeval sain Raplast ametnikult meili, et sisse antud legaliseeritud dokument polegi abiellumise jaoks korrektne. Seal oli kirjas tekst hoopis millestki muust, mitte abiellumisest. Mari ema sai taas ülesande tütrele õige dokument hankida ja Eesti poole saata.

Õige paber käes, panime pulmapäevaks 29. aprilli. Üllatuslikult rohkem sekeldusi meile ei antudki!

See tähtis päev
Minna oma imekauni printsessiga ametniku ette, vastata «jah», kirjutades seda, pastakas varba vahel, paberile, panna teineteisele abielusõrmused sõrme – see oli minu ühe suurema unistuse täitumine. Kusjuures sõrmuse sai Mari sõrme üsna ebatraditsiooniliselt: panime sõrmuse tamiili külge, mille riputasime minu parema jala suure varba külge, ja nii ma oma vilunud osavusega sõrmuse talle sõrme tõmbasingi. Küll see oli ilus päev! Pulmapeo pidasime suvel suure aiapeona.

Olen väga tänulik oma perele – isale, emale, õele. Ilma nende toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik sündinud.

Kuidas ma endale internetist naise sain | Juuli 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 125

Kuna suhtlesin sel ajal ühe sõbraga USAst, kes püüdis oma tüdruksõpra Filipiinidelt külla kutsuda, mõtlesin, et äkki otsiks ka endale naist sealt kandist. Vaatasingi ringi saidil nimega «Date in Asia», suhtlesin paljudega. Tutvusin selle kaudu ka Filipiinidelt Mindanao saarelt pärit Marilouga – minu praeguse abikaasaga!

Esimese vestluse käigus jutustasime nii kaua, kuni ta pidi seal kaugel maal magama minema. Nii suhtlesime ka järgmisel päeval ja sellest järgmistel päevadel. Tegime videokõnesidki, kui kehv internetiühendus seda lubas. Kuna ütlesin, et Mari on ilus eesti nimi, lubas ta end ka selle nimega kutsuda.

Õpetasin talle eesti sõnu ja näitasin fotosid meie lumisest talvest. Kõik sujus!

Nii meist saigi paar – isegi imestasin!
Muidugi tekkis kohe küsimus, mis edasi saab. Kas suhe jääb virtuaalseks? Kaalukauss langes Mari Eestisse tulemise poole. Loomulikult oli mul alguses kahtlusi ja kindlasti ka temal, aga mõtlesin: mis meil kaotada? Leppisime kokku, et kui talle ei meeldi minu juures, reisib ta koju tagasi.

Jah, idee oli hea, aga seda teostada polnud sugugi kerge. Selgus, et pean küllakutse kirjutama, et ta saaks selle alusel Schengeni viisat taotleda. Kuna puutusime sellega kokku esimest korda, võtsime appi sealpoolse agendi, kes aitaks pabereid täita ja õpetaks, kuidas käituda viisaintervjuul. Vastutasuks soovis ta kopsakat summat, mis oli peidetud teenuste varju. Igasugu paberite täitmise peale kulus mitu kuud.

Kui kõik nõutud tingimused olid täidetud, reisis Mari teise suuremasse linna Cebusse, kus ta sai Norra saatkonnas, mis esindab Eestit, viia sisse viisadokumendid ja intervjuu anda. Jäime otsust ootama.

Ja otsus tuli!
See oli aga negatiivne. Põhjuseks toodi, et me pole Mariga kohtunud. Selle vaidlustamise ettevalmistamiseks kulus jälle mitu nädalat, koos põhjaliku kirjeldusega minu olukorrast.

Saime vastuse järgmise päeva hommikul – see oli positiivne. See 45-päevane viisa oli suur rõõm, aga takistused sellega ei lõppenud.

Viisa olemas, muretses agent kohe edasi-tagasi lennupiletid, mis olid vägagi
kallid. Mari pakkis oma asjad ja reis võis alata.

Need hirmsad lääne mehed!
Mari lendas oma kodusaarelt pealinna Manilasse ja läks, piletid näpus, check-in’i, aga sealt edasi teda ei lastud, sest ta polnud läbinud seminari, kuidas end Euroopas meeste eest kaitsta. Nii tal jäigi reis sel korral pooleli. Piletid tuli tühistada ja otsida hotell.

Paari päeva pärast seisis Mari agendi ümbervormistatud piletitega taas check-in’is ja lootis leebemate ametnike peale, aga jällegi pidi ta kurvana tagasi minema. Ei aidanud muu, kui lennata jälle Cebu linna ja oodata seal võimalust seminar läbida.

Ettenähtud päeval läks Mari seminarile, maksis selle eest rahagi, aga tõendit talle ei antud. No miks ometi? Sest ta polnud minuga kohtunud! Samas kästi tal Manilas asuvasse kontorisse minna. Saatsime sinna igasugu kirju ja oh imet – ta saigi puuduoleva dokumendi.

Seekord vormistas Mari ise ilma agendita lennupiletid ümber ja selgus, et piletid polnud nii kallid, kui agent enne väitis. Nii seisiski Mari kolmandat korda check-in’is! Seekord läks kõik õnneks ja ta sai lennukile.

Vahepeatusega Istanbulis, maandus lennuk Mariga Tallinna lennujaamas täpselt minu sünnipäeval!

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 123

Haapsalust olen tegelikult palju sõpru leidnud. Üks neist on Kaido Kikkas ehk lihtsamalt Kakk. Kaido on minuga sama vana ja sama diagnoosiga. Vahe on vaid selles, et tal on see puue leebemal kujul. Ta on aga sama ettevõtlik ja aktiivne kui mina.

Miks ma temast räägin?
Kakk läks informaatikat õppima ja tõi 1993. aastal mulle TTÜst ühe Eestis tol ajal laineid löönud riistapuu, mida nimetati kooliarvutiks Juku. Selle pidevalt kokku jooksva asjandusega  õppisin tundma arvuti olemust. Põhiliselt pidin ise katse ja eksituse meetodil aru saama, kuidas asi käib. Oli ka mõni targem tuttav, kes paar korda mul külas käis ja üht-teist näitas.

Kaiu kooli füüsikaõpetajaltki sain alguses Juku kohta nõu. Paari aasta pärast, kui mul juba parem arvuti oli, tuli sama õpetaja minult nõu küsima. Nõnda ma õppisin.

Järgmine suur samm
Kui 1995. aasta keskel hakkas internet levima, läks teadmiste hankimine lihtsamaks. Siginesid ka uued tutvused ja ühel hetkel hakkasin haldama interneti jututuba nimega Vanalinn.

Vanalinn oli nagu virtuaalne linn. Kõik käis tekstipõhiselt. Linnas olid erinevad kohad-tänavad, kuhu minemiseks pidi kasutaja kasutama käske. Tol ajal olid sellised jututoad noorte seas üsna populaarsed, sest Facebook polnud veel sündinud ja ka Skype’i polnud. Minu jututuba oli kasutajate sõnul hea auraga koht, sest ma ei lasknud kasutajatel ropendada ega lollusi teha. Viskasin sellised jututoast välja.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

Uued virtuaalsed sõbrad
Vanalinna jututoa kasutajad said aegajalt ka reaalselt kokku. Palju kohtumisi toimus minu kodus, sest olin ju jututoa tähtsaim isik. Mäletan ühte oma sünnipäeva mu pisikeses Kaiu kodus, kuhu oli kokku tulnud umbes kolmkümmend noort, peamiselt Tallinnast ja Tartust.

Pisike ühepereelamu oli kahes kihis täis lõbusaid tegelasi, kes pidutsesid ja musitseerisid. Tol 1999. aasta veebruaris toimunud läbul astus üles ansambel PressEscape – jutuka tegelastest koosnev punt, kes laulis mulle kui oma «linnapeale».

Jututoas tekkisid mu esimesed suhted tüdrukutega. Reaalses elus ei saanud ma verbaalselt suhelda, aga virtuaalses keskkonnas polnud mingeid probleeme. Tehnika võimaldas mul olla teistega võrdne ning leida sõpru ja sõbrannasid. Jutukas sain end väljendada nii nagu tavaline inimene.

Et kas salgasin virtuaalmaailmas maha, milline ma reaalses elus olen? Ei! Ma ei teinud saladust sellest, et olen ratastoolis ja klõbistan varvastega arvuti klaveril. Rääkisin kõigest ausalt.

Kord olid kolm-neli sõbrannast tudengineiut Tartust minusse korraga kiindunud. Käisid mul külaski mitu korda. Aga mina olin sellal noh, kuidas öelda – kohmetu ja kiindumusest kaugemale asi ei läinud. Võib-olla seepärast, et nad ajasid mu segadusse.

Minu elu võit
Tänu kõigele sellele olen nüüd abielus oma unelmate printsessiga, sest oskan olla temaga hea ja teda hinnata. Tean, et inimese tähtsam osa on tema hing ja olemus. Mis oleks minust saanud ilma Kaku toodud esimese arvutita? Sellest ei taha mõeldagi

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm

 

Kuidas ma targaks sain | Märts 2018

Posted in Ajaveeb
 

Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 121

Minu kallis ema oli Rapla koolis algklasside õpetaja. Kui jõudis kätte minu kooliaeg, oli loogiline, et ema õpetab mind kodus, aga nagu ikka – emale saab ju vastu hakata. Nii ei tulnud õppimisest suurt midagi välja.

Seejärel hakkasid mul teised õpetajad kodus käima. Alguses üks õpetaja, hiljem mitu, vastavalt õppeainele.

Teistmoodi koolitunnid

Koolitundides ei pidanud pingutama ainult mina, vaid ka õpetajatel oli vaja olla nutikas ja leida mooduseid, kuidas saaksin vastata, sest verbaalselt ma nendega suhelda ei saanud. Mäletan, et päris alguses kasutas õpetaja tähelipikutega liikuvat aabitsat, kus näitasin käega tähti ja numbreid.

Hiljem oli abiks trükimasin, mida tol ajal püüdsin vanemate ja arstide nõul sõrmega toksida. Mäletan, et mu ema tahtis, et ma just parema käe nimetissõrmega klahve vajutaksin, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Pigem trükkisin masinal, kasutades oma väikest sõrme. Ema võttis siis ühe vana soki, tegi selle otsa augu ja pani mulle kätte nii, et nimetissõrm oli august väljas, ning sidus soki mulle käe külge. Ajapikku sokk ununes ja kirjutasin ikka väikese sõrmega.

Trükimasinaga kirjutasin näiteks kooli kirjandeid. Masin oli asendamatu ka etteütluste puhul. Mäletan, et kombineerisin matemaatikatunni jaoks tähemärkidest ka püramiidi pinnalaotuse. Palusin emal selle välja lõigata ja kokku kleepida ning oligi võrdhaarne püramiid valmis. Samas ka hinne viis päevikus!

Kord ka päris koolimajas

Hinded olid mul «koolis» päris head. Mõni kolm juhtus vahel sisse, kuid enamasti olid mul neljad-viied.

Alustasin kooliteed Raplas. Kui kolisin perega maale, õppisin Kaiu põhikoolis. Lõpetasin selle 1989. aastal. Siis sattusingi esimest korda koolimajja – põhikooli lõpuaktusele.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

See aeg oli Eesti riigis teatavasti väga segane. Seetõttu lõppes ka mu koolitee. Ei teagi väga täpselt, miks see nii läks. Ehk polnud õpetajaid, kes oleksid olnud nõus mind külastama. Lähim keskkool oli kümne kilomeetri kaugusel Juurus.  Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud kuidagi keskkooli lõpetama, aga mis teha…

Sinna see haridus läkski!

Pärast seda üritasin 2014. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kaugõppe korras õppida. Sain enamiku ainetega hakkama, kuid keemia osutus komistuskiviks. Kümnendat klassi ma ära ei lõpetanudki. Pärast seda tundus juba olulisem netiavarusest elukaaslane leida! Ja nii see kool pooleli jäigi.

Ega ma sellepärast rumal ole Elu on mind ise igakülgselt õpetanud. Arvutivärgi õppimist alustasin katse ja eksituse meetodil. Alguses polnud isegi internetti, kust oleksin uurida saanud. Abiks olid raamatud ja mõned veidi targemad sõbrad. Inglise keele sain selgeks, kui aastaid tagasi internetis ingliskeelsetes jututubades tüdrukutega suhtlesin, ja ka tänu arvutitööle.

Ega haridus inimest kujunda. Tähtis on õige mõttemaailm, tõekspidamised, ausus ja usk. Usk kasvõi iseendasse.

Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly'ga sai Meelis hästi läbi. "Õigemini nagu õed-vennad ikka," täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly’ga sai Meelis hästi läbi. “Õigemini nagu õed-vennad ikka,” täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub

Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu

Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?

Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

Selline ma olen! | Jaanuar 2018

Posted in Ajaveeb
 

Nagu ilus ja kombekas on, alustan sellest, et tutvustan ennast, kuigi kes selline olen, on hea küsimus ka mulle endale.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE | NIPIRAAMAT nr 119

Minu nimi on Meelis. Elan praegu Raplamaal Tolla külas (ei, mitte Tola külas). Kindlasti teavad mind paljud kui kunstnikku, kes maalib, pintsel varba vahel. Osa tunneb mind kui line-tantsijat ratastoolis, kes võitis 2017. aasta alguses Tšehhis peetud maailmameistrivõistlustel maailmameistri tiitli. IT-maailm teab mind kui head arvutitundjat.

Nii et sant ja invaliid?

Eelkirjutatust selgus, et liigun ratastoolis ja maalin jalaga. Kas ma olen siis invaliid, sant, puudega inimene või on mul äkki erivajadused? Eks aegade jooksul ole mind kõigi nende nimetustega sildistatud.

Kui oleksin invaliid, ei oskaks ma maalida, ma poleks abielus ja polekski keegi. «Sant» on isegi kõige sobilikum, mõeldes sõna päritolule, sest algselt on see alamsaksa sõna pärit ladina keelest, kus sanctus tähendab «pühitsetud, püha».

Puudega inimene on minu jaoks väga ebamäärane nimetus, sest mul pole ju puid. Neid ei kasva mu seljas ja kaminaski ei põleta ma neid enam nii tihti, sest ostsin õhksoojuspumba.

Erivajadusi on igal inimesel rohkesti. Mõni vajab raha, teine viina, kolmas väikest abi elamisel, toimetulekul. Eelkõige olen ma ikkagi inimene, kes on harjunud elama sellisena, nagu ta on.

Pigem kunstnik

Tegelen mitme asjaga korraga. Sellist inimest nimetatakse ka multitalendiks. Kas ma just miski talent olen, see jäägu sinu otsustada, aga elu jooksul olen tegelenud väga paljude asjadega, mida ei tohiks minu olukorda arvestades juhtuda.

Mu elu on saatnud kunst. Olen joonistanud kogu oma teadaoleva elu. Tõsisemaks läks kunstitegemine siis, kui võtsin pliiatsi-pintsli varba vahele. Olin siis ehk 17-aastane. Varem üritasin pliiatsit käes hoida. Vahepeal tegin kunsti tavalise trükimasinaga, valmistades tähtedest koosnevaid pilte – niinimetatud trükigraafikat.

Kui sain 1993. aastal Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks, muutus kunstitegemine nagu kohustuseks, sest mul on leping, mis kohustab mind pidevalt töötama. Tänu sellele olen korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui ka väljaspool.

Ja IT-mees

Teine mu väga suur kirg on arvutid ja IT-maailm. Mu päevad algavadki arvuti taha istumisega. Loen meile, vaatan Facebooki, nagu enamik tänapäeva inimesi. Seejärel, vastavalt meeleolule, ma kas maalin, teen arvutitööd või tegelen muude vajalike asjadega. Olen õppinud iseseisvalt arvuteid kasutama ja oskan kõike, mida mul on vaja. Tegelen erilahenduste programmeerimisega veebikeskkonda.

Kindlasti abielumees

Laadisin endale mõni aasta tagasi  armsa abikaasa alla internetist. Mu imeilus Marilou ehk eestipäraselt Mari on pärit väga kaugelt merede ja mägede tagant, Filipiinidelt. Jah, Eestis lihtsalt ei leidunud seda õiget minu jaoks. Nii tuligi mul otsida endale kaasa kaugemalt.

Unistused. Need on mul nüüd Mariga ühised. Unistame pere juurdekasvust, oma elamispinnast ja üldse veidi paremast elust.

Aga hobid?

Olen raadiosaadet teinud, kuigi ma ei saa rääkida. Kasutasin selleks kõnesünteesi. Enne jutuks olnud line-tants on nagu hobi ja lõbustus. Mulle meeldib ka fotosid ja filme oma iPadiga teha ning muusikat kuulata.

Õhtud veedame tihti Mariga filme vaadates.