Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 121

Minu kallis ema oli Rapla koolis algklasside õpetaja. Kui jõudis kätte minu kooliaeg, oli loogiline, et ema õpetab mind kodus, aga nagu ikka – emale saab ju vastu hakata. Nii ei tulnud õppimisest suurt midagi välja. Seejärel hakkasid mul teised õpetajad kodus käima. Alguses üks õpetaja, hiljem mitu, vastavalt õppeainele. Teistmoodi koolitunnid Koolitundides ei pidanud pingutama ainult mina, vaid ka õpetajatel oli vaja olla nutikas ja leida mooduseid, kuidas saaksin vastata, sest verbaalselt ma nendega suhelda ei saanud. Mäletan, et päris alguses kasutas õpetaja tähelipikutega liikuvat aabitsat, kus näitasin käega tähti ja numbreid. Hiljem oli abiks trükimasin, mida tol ajal püüdsin vanemate ja arstide nõul sõrmega toksida. Mäletan, et mu ema tahtis, et ma just parema käe nimetissõrmega klahve vajutaksin, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Pigem trükkisin masinal, kasutades oma väikest sõrme. Ema võttis siis ühe vana soki, tegi selle otsa augu ja pani mulle kätte nii, et nimetissõrm oli august väljas, ning sidus soki mulle käe külge. Ajapikku sokk ununes ja kirjutasin ikka väikese sõrmega. Trükimasinaga kirjutasin näiteks kooli kirjandeid. Masin oli asendamatu ka etteütluste puhul. Mäletan, et kombineerisin matemaatikatunni jaoks tähemärkidest ka püramiidi pinnalaotuse. Palusin emal selle välja lõigata ja kokku kleepida ning oligi võrdhaarne püramiid valmis. Samas ka hinne viis päevikus! Kord ka päris koolimajas Hinded olid mul «koolis» päris head. Mõni kolm juhtus vahel sisse, kuid enamasti olid mul neljad-viied. Alustasin kooliteed Raplas. Kui kolisin perega maale, õppisin Kaiu põhikoolis. Lõpetasin selle 1989. aastal. Siis sattusingi esimest korda koolimajja – põhikooli lõpuaktusele. See aeg oli Eesti riigis teatavasti väga segane. Seetõttu lõppes ka mu koolitee. Ei teagi väga täpselt, miks see nii läks. Ehk polnud õpetajaid, kes oleksid olnud nõus mind külastama. Lähim keskkool oli kümne kilomeetri kaugusel Juurus.  Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud kuidagi keskkooli lõpetama, aga mis teha… Sinna see haridus läkski! Pärast seda üritasin 2014. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kaugõppe korras õppida. Sain enamiku ainetega hakkama, kuid keemia osutus komistuskiviks. Kümnendat klassi ma ära ei lõpetanudki. Pärast seda tundus juba olulisem netiavarusest elukaaslane leida! Ja nii see kool pooleli jäigi. Ega ma sellepärast rumal ole Elu on mind ise igakülgselt õpetanud. Arvutivärgi õppimist alustasin katse ja eksituse meetodil. Alguses polnud isegi internetti, kust oleksin uurida saanud. Abiks olid raamatud ja mõned veidi targemad sõbrad. Inglise keele sain selgeks, kui aastaid tagasi internetis ingliskeelsetes jututubades tüdrukutega suhtlesin, ja ka tänu arvutitööle. Ega haridus inimest kujunda. Tähtis on õige mõttemaailm, tõekspidamised, ausus ja usk. Usk kasvõi iseendasse.

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub
Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu
Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?
Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

Nagu ilus ja kombekas on, alustan sellest, et tutvustan ennast, kuigi kes selline olen, on hea küsimus ka mulle endale.

_{Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE | NIPIRAAMAT nr 119}

Minu nimi on Meelis. Elan praegu Raplamaal Tolla külas (ei, mitte Tola külas). Kindlasti teavad mind paljud kui kunstnikku, kes maalib, pintsel varba vahel. Osa tunneb mind kui line-tantsijat ratastoolis, kes võitis 2017. aasta alguses Tšehhis peetud maailmameistrivõistlustel maailmameistri tiitli. IT-maailm teab mind kui head arvutitundjat.

Nii et sant ja invaliid?
Eelkirjutatust selgus, et liigun ratastoolis ja maalin jalaga. Kas ma olen siis invaliid, sant, puudega inimene või on mul äkki erivajadused? Eks aegade jooksul ole mind kõigi nende nimetustega sildistatud.

Kui oleksin invaliid, ei oskaks ma maalida, ma poleks abielus ja polekski keegi. «Sant» on isegi kõige sobilikum, mõeldes sõna päritolule, sest algselt on see alamsaksa sõna pärit ladina keelest, kus sanctus tähendab «pühitsetud, püha».

Puudega inimene on minu jaoks väga ebamäärane nimetus, sest mul pole ju puid. Neid ei kasva mu seljas ja kaminaski ei põleta ma neid enam nii tihti, sest ostsin õhksoojuspumba.

Erivajadusi on igal inimesel rohkesti. Mõni vajab raha, teine viina, kolmas väikest abi elamisel, toimetulekul. Eelkõige olen ma ikkagi inimene, kes on harjunud elama sellisena, nagu ta on.

Pigem kunstnik
Tegelen mitme asjaga korraga. Sellist inimest nimetatakse ka multitalendiks. Kas ma just miski talent olen, see jäägu sinu otsustada, aga elu jooksul olen tegelenud väga paljude asjadega, mida ei tohiks minu olukorda arvestades juhtuda.

Mu elu on saatnud kunst. Olen joonistanud kogu oma teadaoleva elu. Tõsisemaks läks kunstitegemine siis, kui võtsin pliiatsi-pintsli varba vahele. Olin siis ehk 17-aastane. Varem üritasin pliiatsit käes hoida. Vahepeal tegin kunsti tavalise trükimasinaga, valmistades tähtedest koosnevaid pilte – niinimetatud trükigraafikat.

Kui sain 1993. aastal Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks, muutus kunstitegemine nagu kohustuseks, sest mul on leping, mis kohustab mind pidevalt töötama. Tänu sellele olen korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui ka väljaspool.

Ja IT-mees
Teine mu väga suur kirg on arvutid ja IT-maailm. Mu päevad algavadki arvuti taha istumisega. Loen meile, vaatan Facebooki, nagu enamik tänapäeva inimesi. Seejärel, vastavalt meeleolule, ma kas maalin, teen arvutitööd või tegelen muude vajalike asjadega. Olen õppinud iseseisvalt arvuteid kasutama ja oskan kõike, mida mul on vaja. Tegelen erilahenduste programmeerimisega veebikeskkonda.

Kindlasti abielumees
Laadisin endale mõni aasta tagasi  armsa abikaasa alla internetist. Mu imeilus Marilou ehk eestipäraselt Mari on pärit väga kaugelt merede ja mägede tagant, Filipiinidelt. Jah, Eestis lihtsalt ei leidunud seda õiget minu jaoks. Nii tuligi mul otsida endale kaasa kaugemalt.

Unistused. Need on mul nüüd Mariga ühised. Unistame pere juurdekasvust, oma elamispinnast ja üldse veidi paremast elust.

Aga hobid?
Olen raadiosaadet teinud, kuigi ma ei saa rääkida. Kasutasin selleks kõnesünteesi. Enne jutuks olnud line-tants on nagu hobi ja lõbustus. Mulle meeldib ka fotosid ja filme oma iPadiga teha ning muusikat kuulata.

Õhtud veedame tihti Mariga filme vaadates.