Kuidas ma targaks sain | Märts 2018

Posted in Ajaveeb
 

Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 121

Minu kallis ema oli Rapla koolis algklasside õpetaja. Kui jõudis kätte minu kooliaeg, oli loogiline, et ema õpetab mind kodus, aga nagu ikka – emale saab ju vastu hakata. Nii ei tulnud õppimisest suurt midagi välja.

Seejärel hakkasid mul teised õpetajad kodus käima. Alguses üks õpetaja, hiljem mitu, vastavalt õppeainele.

Teistmoodi koolitunnid

Koolitundides ei pidanud pingutama ainult mina, vaid ka õpetajatel oli vaja olla nutikas ja leida mooduseid, kuidas saaksin vastata, sest verbaalselt ma nendega suhelda ei saanud. Mäletan, et päris alguses kasutas õpetaja tähelipikutega liikuvat aabitsat, kus näitasin käega tähti ja numbreid.

Hiljem oli abiks trükimasin, mida tol ajal püüdsin vanemate ja arstide nõul sõrmega toksida. Mäletan, et mu ema tahtis, et ma just parema käe nimetissõrmega klahve vajutaksin, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Pigem trükkisin masinal, kasutades oma väikest sõrme. Ema võttis siis ühe vana soki, tegi selle otsa augu ja pani mulle kätte nii, et nimetissõrm oli august väljas, ning sidus soki mulle käe külge. Ajapikku sokk ununes ja kirjutasin ikka väikese sõrmega.

Trükimasinaga kirjutasin näiteks kooli kirjandeid. Masin oli asendamatu ka etteütluste puhul. Mäletan, et kombineerisin matemaatikatunni jaoks tähemärkidest ka püramiidi pinnalaotuse. Palusin emal selle välja lõigata ja kokku kleepida ning oligi võrdhaarne püramiid valmis. Samas ka hinne viis päevikus!

Kord ka päris koolimajas

Hinded olid mul «koolis» päris head. Mõni kolm juhtus vahel sisse, kuid enamasti olid mul neljad-viied.

Alustasin kooliteed Raplas. Kui kolisin perega maale, õppisin Kaiu põhikoolis. Lõpetasin selle 1989. aastal. Siis sattusingi esimest korda koolimajja – põhikooli lõpuaktusele.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

See aeg oli Eesti riigis teatavasti väga segane. Seetõttu lõppes ka mu koolitee. Ei teagi väga täpselt, miks see nii läks. Ehk polnud õpetajaid, kes oleksid olnud nõus mind külastama. Lähim keskkool oli kümne kilomeetri kaugusel Juurus.  Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud kuidagi keskkooli lõpetama, aga mis teha…

Sinna see haridus läkski!

Pärast seda üritasin 2014. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kaugõppe korras õppida. Sain enamiku ainetega hakkama, kuid keemia osutus komistuskiviks. Kümnendat klassi ma ära ei lõpetanudki. Pärast seda tundus juba olulisem netiavarusest elukaaslane leida! Ja nii see kool pooleli jäigi.

Ega ma sellepärast rumal ole Elu on mind ise igakülgselt õpetanud. Arvutivärgi õppimist alustasin katse ja eksituse meetodil. Alguses polnud isegi internetti, kust oleksin uurida saanud. Abiks olid raamatud ja mõned veidi targemad sõbrad. Inglise keele sain selgeks, kui aastaid tagasi internetis ingliskeelsetes jututubades tüdrukutega suhtlesin, ja ka tänu arvutitööle.

Ega haridus inimest kujunda. Tähtis on õige mõttemaailm, tõekspidamised, ausus ja usk. Usk kasvõi iseendasse.

Sildid: , ,