Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127

Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.

Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.

Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.

Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.

Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.

Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.

Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.

Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.

Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …

Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 125

Kuna suhtlesin sel ajal ühe sõbraga USAst, kes püüdis oma tüdruksõpra Filipiinidelt külla kutsuda, mõtlesin, et äkki otsiks ka endale naist sealt kandist. Vaatasingi ringi saidil nimega «Date in Asia», suhtlesin paljudega. Tutvusin selle kaudu ka Filipiinidelt Mindanao saarelt pärit Marilouga – minu praeguse abikaasaga!

Esimese vestluse käigus jutustasime nii kaua, kuni ta pidi seal kaugel maal magama minema. Nii suhtlesime ka järgmisel päeval ja sellest järgmistel päevadel. Tegime videokõnesidki, kui kehv internetiühendus seda lubas. Kuna ütlesin, et Mari on ilus eesti nimi, lubas ta end ka selle nimega kutsuda.

Õpetasin talle eesti sõnu ja näitasin fotosid meie lumisest talvest. Kõik sujus!

Nii meist saigi paar – isegi imestasin!
Muidugi tekkis kohe küsimus, mis edasi saab. Kas suhe jääb virtuaalseks? Kaalukauss langes Mari Eestisse tulemise poole. Loomulikult oli mul alguses kahtlusi ja kindlasti ka temal, aga mõtlesin: mis meil kaotada? Leppisime kokku, et kui talle ei meeldi minu juures, reisib ta koju tagasi.

Jah, idee oli hea, aga seda teostada polnud sugugi kerge. Selgus, et pean küllakutse kirjutama, et ta saaks selle alusel Schengeni viisat taotleda. Kuna puutusime sellega kokku esimest korda, võtsime appi sealpoolse agendi, kes aitaks pabereid täita ja õpetaks, kuidas käituda viisaintervjuul. Vastutasuks soovis ta kopsakat summat, mis oli peidetud teenuste varju. Igasugu paberite täitmise peale kulus mitu kuud.

Kui kõik nõutud tingimused olid täidetud, reisis Mari teise suuremasse linna Cebusse, kus ta sai Norra saatkonnas, mis esindab Eestit, viia sisse viisadokumendid ja intervjuu anda. Jäime otsust ootama.

Ja otsus tuli!
See oli aga negatiivne. Põhjuseks toodi, et me pole Mariga kohtunud. Selle vaidlustamise ettevalmistamiseks kulus jälle mitu nädalat, koos põhjaliku kirjeldusega minu olukorrast.

Saime vastuse järgmise päeva hommikul – see oli positiivne. See 45-päevane viisa oli suur rõõm, aga takistused sellega ei lõppenud.

Viisa olemas, muretses agent kohe edasi-tagasi lennupiletid, mis olid vägagi
kallid. Mari pakkis oma asjad ja reis võis alata.

Need hirmsad lääne mehed!
Mari lendas oma kodusaarelt pealinna Manilasse ja läks, piletid näpus, check-in’i, aga sealt edasi teda ei lastud, sest ta polnud läbinud seminari, kuidas end Euroopas meeste eest kaitsta. Nii tal jäigi reis sel korral pooleli. Piletid tuli tühistada ja otsida hotell.

Paari päeva pärast seisis Mari agendi ümbervormistatud piletitega taas check-in’is ja lootis leebemate ametnike peale, aga jällegi pidi ta kurvana tagasi minema. Ei aidanud muu, kui lennata jälle Cebu linna ja oodata seal võimalust seminar läbida.

Ettenähtud päeval läks Mari seminarile, maksis selle eest rahagi, aga tõendit talle ei antud. No miks ometi? Sest ta polnud minuga kohtunud! Samas kästi tal Manilas asuvasse kontorisse minna. Saatsime sinna igasugu kirju ja oh imet – ta saigi puuduoleva dokumendi.

Seekord vormistas Mari ise ilma agendita lennupiletid ümber ja selgus, et piletid polnud nii kallid, kui agent enne väitis. Nii seisiski Mari kolmandat korda check-in’is! Seekord läks kõik õnneks ja ta sai lennukile.

Vahepeatusega Istanbulis, maandus lennuk Mariga Tallinna lennujaamas täpselt minu sünnipäeval!