Sain kodust välja! | September 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.

Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127

Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.

RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.
RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.

Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.

Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.

Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.

Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.

Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.

Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.

Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.

PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.
PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.

Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …

Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.

NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»! NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 126
ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

Lennujaamas läks Maril kaua aega, kuni ta piiritsoonist välja lasti, aga kogu ootamine oli seda väärt. Mari tuli naeratades ja kohmetunud ilmel oma kohvritega otse mind kallistama. Meie unistus kokku saada oli täitunud.

Kuna tegu oli ilusa valge talveilmaga, olime külalisele kaasa võtnud sooja talvemantli ja saapad. Mari sai kohe lennujaamast väljudes näha esimest korda elus lund.

Ta jääb siia!
Kuna jamade tõttu tema äralennuga kodumaalt kulus mitu nädalat, juhtus nii, et tema siin viibimise aeg lühenes terve nädala võrra: 45 päevast jäi järele 38. Paari päevaga oli aga selge, et Mari tahab minuga jäädagi. Otsustasime abielluda! Nii tuli hakata siinse bürokraatia ja seadustega tutvuma.

Kuidas see küll käib?
Et Mari saaks minuga abielluda, pidi tal olema ka seda lubav dokument ja sünnitunnistus kodumaalt. Kaasas tal neid dokumente polnud, aga ta palus emal need postiga saata. Läksime saadetud dokumentidega Raplasse perekonnaseisuametisse, aga seal öeldi, et dokumendid on küll korrektsed, aga need pole legaliseeritud. Mari lasi siis emal saata uued, mis said juriidilise jõu nii Filipiinidel kui ka Eestis.

Kuna Eestis on seadus, et abiellumise avalduse sisseandmise ja kooselu registreerimise vahel peab olema 30 päeva, oli olukord üsna kriitiline, sest aeg tiksus lootusetult viisa lõpu poole. Seega tuli meil Mari siin viibimise viisat pikendada, et saaksin ta naiseks võtta ja koos elama hakata. Tallinnas migratsiooniametis sai küll nalja – ametnik, kes oli pandud välismaalaste viisaasju menetlema, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Minu isa siis suhtles ametnikuga ja mina püüdsin kuuldut Marile selgitada. Saime teada, et viisat ei pikendata ilma mõjuva põhjuseta ja vaid jutt abiellumisest ametnikku ei veennud. Olin pidevas kirjavahetuses ka välisministeeriumiga. Viisa lõpuni oli sel hetkel jäänud vaid paar päeva, aga lahendust ei paistnud.

Lõputu jant
Lõpuks saime asjad niikaugele, et Mari sai viisapikenduse eeldusel, et on kindlaks määratud abiellumise kuupäev. Viisimegi siis Mari viisa eelviimasel päeval dokumendid Rapla perekonnaseisuametisse ja sõitsime sealt otse tagasi Tallinnasse viisat pikendama. Ja ennäe, õnnestuski! Mari ei pidanudki lennukile istuma.

Järgmisel päeval sain Raplast ametnikult meili, et sisse antud legaliseeritud dokument polegi abiellumise jaoks korrektne. Seal oli kirjas tekst hoopis millestki muust, mitte abiellumisest. Mari ema sai taas ülesande tütrele õige dokument hankida ja Eesti poole saata.

Õige paber käes, panime pulmapäevaks 29. aprilli. Üllatuslikult rohkem sekeldusi meile ei antudki!

See tähtis päev
Minna oma imekauni printsessiga ametniku ette, vastata «jah», kirjutades seda, pastakas varba vahel, paberile, panna teineteisele abielusõrmused sõrme – see oli minu ühe suurema unistuse täitumine. Kusjuures sõrmuse sai Mari sõrme üsna ebatraditsiooniliselt: panime sõrmuse tamiili külge, mille riputasime minu parema jala suure varba külge, ja nii ma oma vilunud osavusega sõrmuse talle sõrme tõmbasingi. Küll see oli ilus päev! Pulmapeo pidasime suvel suure aiapeona.

Olen väga tänulik oma perele – isale, emale, õele. Ilma nende toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik sündinud.