Veider muinasjutt

Veider muinasjutt

(Antud jutt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

“Kakk ja sibulad” õli 2018 / 40×30 cm

Kord elasid igaveses metsas kaks sõpra – kange, soomustega Kakk ja sibulad. Jah, see on õige… S-i-b-u-l-a-d! Veidi erakordne kooslus, eks ole? Aga see ongi lõbus lugu, kus kõik võib juhtuda!

Sibulad olid sädelevad ja värvilised, jutustades igasuguseid lõbusaid lugusid päikesepaistelistest päevadest. Kakk seevastu oli väheke töntsanud soomustega elukas, kes armastas igapäevaseid rituaale ning koogutamist hõredas kuusepuus.

Ühel päeval otsustas Kakk minna seiklema, et otsida väikest huumorikübet oma igapäevaselt korda saadetud maailmas. Ta tuulas läbi metsa kivide, puude ja põõsaste, ei leidnud aga midagi huvitavat. Tema seiklus lõppes põõsas olevate sibulatega, mis ainult hõljusid ilmas kiirgades vikerkaarevärve.

“Sibulad, olete seiklusel?” küsis Kakk. Sibulad vastasid: “Ei Kakk, oleme lihtsalt pendeldajad maailmas, kus pidevalt vaheaeg on, ja koosneb naerust.”

See oli Kaku jaoks täiesti absurdne mõte ja ta hakkas naerma. Ta oli pika aja jooksul esimest korda naernud, nii et tema kõhus muutus soojaks ja ta silmad hakkasid särama. “Tänan teid, sibulad,” rõkkas Kakk. “Te tegite mu päeva säravaks ja lõbusaks!”

Sellest päevast alates uuris Kakk igal hommikul põõsas olevaid sibulaid ja naeris naeris kuni ta soomused säravad päikest. Selle naljakas lugu moraal? Noh, iga päev on seiklus, kui oled avatud kummalistele ja ebatavalistele sündmustele ning elu võib olla täis naeru, kui ainult lased sellel juhtuda!

Ja mis veel putukatele? Nad elavad õnnelikult edasi, naeravad ja naudivad iga päeva ootamatuid momente, isegi kui need on ainult sibulad, kes rippuvad vikerkaarevärvi põõsas…aamen.

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

(Antud jutt ja pilt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

DALL·E 2024-03-29 14.03.58 - In a vibrant, enchanted forest, a small, curious Easter bunny named Juss is seen painting Easter eggs with a variety of colors at a wooden table fille

Elas kord väike, kuid väga uudishimulik lihavõttejänes Juss. Juss elas metsas, kus tal oli palju sõpru, kuid keegi ei teadnud, et ta oli tegelikult lihavõttejänes. Juss armastas munadele värve peale maalida ja neid metsa erinevatesse kohtadesse peita.

Jussi parim sõber oli rõõmsameelne orav Oskar. Oskar leidis alati kõige rohkem lihavõttemune, kuid kusjuures – ta arvas, et mets on lihtsalt väga rikas värviliste munade poolest.

Ühel päeval, kui Juss oli parasjagu mune maalimas, koputas metskits Marko Jussi uksele ja ütles: “Juss, miks sa alati neid värvilisi mune valmistad ja siis metsa ära peidad?”

Juss naeratas ja vastas: “Kas sa ei tea? Ma peidan neid mune metsa, sest usun, et see toob kõigile rõõmu. Kuid asi, mida sa ei tea, on see, et mina olen lihavõttejänes, ja see on minu töö.”

Marko jäi mõtlema ja ütles seejärel: “Aga kui sa neid mune peidad, siis kuidas sa tead, et keegi neid leiab?”

Juss vastas: “Ma ei tea alati, kuid ma loodan, et minu sõbrad leiavad need. Eelkõige loodangi, et parim sõber Oskar leiab need.”

Siis Marko puhkes naerma ja ütles: “Noh, Juss, sa oled tõesti tubli lihavõttejänes. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem midagi nii naljakat kuulnud!”

Sellest päevast peale sai Markost Jussi aitaja. Nad maalisid mune eri värvides ja peitsid neid erinevatesse kohtadesse.

Ja nii jätkus see traditsioon aastast aastasse. Juss ja Marko andsid oma parima, et kõik metsas elavad loomad saaksid lihavõttepühade ajal osa nende lõbusast mängust ja leiaksid värvilise muna.

Ja kõik loomad olid alati nii õnnelikud, kui nad leidsid Jussi ja Marko peidetud muna, et see muutis Jussi ja Marko lihavõttepühade ettevalmistused veelgi rõõmsamaks.

Lõppude lõpuks, mida rohkem sa teed teiste elu õnnelikumaks, seda õnnelikum oled ka ise!

Kultuurivajadus

Kultuurivajadus

Andris Feldmanis – “Sirp” 25.07.2014

Meelis Luks on sündinud 1968. aastal ja olnud sestsaati selline inimene, kes pole saanud iseseisvalt kõndida, rääkida või oma käsi kasutada. Põhjuseks on pärast sündi avastatud reesuskonflikt ning verepuuduse tõttu hiljaks jäänud verevahetus. Tema erivajadused ei takista teda kultuurielust osa võtmast nii looja kui tarbijana. Nagu ta ise alati rõhutab: asi on ainult tahtmises.

Olete loov inimene, maalikunstnik. Ent millist kultuuri teie ise tarbite?

Tarbin vahelduva eduga kõike. Kõige rohkem olen kontserte külastanud. Olen ära näinud nii Madonna, Stingi, Roxette’i, Elton John’i, kui ka Robbie Williamsi. Teatrites pole viimastel aastatel enam käinud, näitustel küll.

Kuidas mõjutavad erivajadused teie kultuuritarbimist? Millised on takistused?

Heal tahtmisel ei takista mind miski. Tõsi, on kohti, kuhu ma mitte kuidagi ei pääse, kuid see tõik ei häiri mind. Tavaliselt on ka lahendused leitud. Kaalult olen üsna kerge ja lihtne on mind transportida punktist A punkti B nagu jahukotti. Asi on ainult tahtmises.

Takistused on seotud just ligipääsetavusega. Väga paljudes kohtades pole veel ratastoolile mõeldud kaldteesid ehk rampe. Mõnes kohas on need olemas, aga need on valesti ehitatud ja ka eluohtlikud. Takistuseks on osutunud liftide puudumine.

Kas olukord on viimase kümne aasta jooksul ka muutunud?

Avalik ruum on ehitatud rohkem ligipääsetavaks. Seda on eriti näha Tallinnas. Suhtumine on muutunud paremaks.

Millistel kultuurisündmustel olete viimase aasta jooksul käinud?

Eespool sai juba mainitud popstaaride kontserte, aga üks eredam ja värskem mälestus on osalemine laulu- ja tantsupeo rongkäigus ning osaliselt laulupeo kontserdil.

Kuidas hindate erivajadustega inimeste tegevuse/elu kajastamist meedias? Kas erivajadustega inimestele pööratakse piisavalt tähelepanu?

Ma ei eristaks nn tava- ja erivajadustega inimesi. Inimene on oma loomuselt ikka ühesugune, vaatamata oma puudustele. Kõige tähtsam aspekt on, et kõigil on õigus võrdväärsele elule. Kahjuks on erivajadusega inimesed ikka meie ühiskonnas nagu alamklass. Meie probleeme võetakse sotsiaalsest vaatenurgast, kuid õigem oleks neid võtta inimõiguste aspektist.

Kuidas on lood erivajadustega inimeste võimalustega kunsti loojana Eesti kultuurielus kaasa rääkida? Kas võimalusi oma töid näidata on piisavalt?

Ei oska hetkel hinnata, kui tõsiselt võetav Eesti kunstnik ma olen, aga püüan kõigeks väest end kehtestada. Tegelikult on ju kõik selles kinni, kui hästi sa jõuad end eksponeerida ja reklaamida. Looming ise võib olla vähem atraktiivne, aga küsimus on selles, kuidas seda tutvustatakse.

Oma kunsti näitamiseks on mulle piisavalt võimalusi antud. Suured galeriid on veel kättesaamatuks jäänud, aga küll jõuan sinna ka. Olen osalenud 64-l näitustel. Neist suurem osa on minu isikunäitused ().

Kui palju suhtlete teiste erivajadustega kunstnikega?

Suhtlen piisavalt, et olla kursis nende tegevusega. Tegelikult pole mul Eestis palju tuttavaid, kes kultuuri seda osa pintsli ja värvidega täidavad. Minu sellealane tutvusring elab mujal maailmas.

Mida looming teile pakub? Miks otsustasite maalima hakata?

Looming pakub mulle rahuldust teha ise midagi erilist. Luua värvidega omaenda kirev maailm, milles on hea elada. Lisaks saan ma teistele näidata, et pole oluline olla füüsiliselt terve, vaid oluline on osata end võimaluste piires teostada.

Miks ma otsustasin maalikunsti harrastama hakata? Kerge küsida – raske vastata. Ega me kõik ei tea, miks me üht või teist asja oleme tegema hakanud. Olen lihtsalt kogu oma elu joonistanud ja muul moel asju paberile kandnud ning loogiline oli jätkata maalikunstiga.

Mida saaks riik või ühiskond paremini teha, et erivajadustega inimesi rohkem kultuuriellu kaasata?

Peale eelpool mainitu peaksid riik ja ühiskond võtma meid võrdväärsete ühiskonnaliikmetena. Võimaldama meile elamiskõlbuliku avaliku ruumi ja töö, kompenseerima meie puudest tulenevad puudused. Meil on vaja õnge, mitte kellegi teise püütud kala.

Kuidas on internet ja tehnoloogia areng mõjutanud teie igapäevaelu ja kultuuritarbimist?

Tehnoloogia võidukäik on minu elu suuresti mõjutanud. See on nagu suur aken maailma. Tänu arvutitele ja internetile on mul näiteks ligipääs teiste kunstnike loomingule. Samuti saan ma e-raamatuid tarbida ja palju-palju muud. Saan maailma asjadest osa. Iga päev teen ka tööd. Tänu tehnoloogia arengule saan ka mingil määral leevendada mulle endale kõige raskemat puuet – võimetust kõneleda. Oma kunstinäitused avan ikka ise: kannan avakõne ette kõnesünteesi kasutades. Olen ka paar aastat raadiosaadet teinud. Minu puhul pole miski võimatu.