Jutt lihavõttejänkust ja munadest

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

DALL·E 2024-03-29 14.03.58 - In a vibrant, enchanted forest, a small, curious Easter bunny named Juss is seen painting Easter eggs with a variety of colors at a wooden table fille

Elas kord väike, kuid väga uudishimulik lihavõttejänes Juss. Juss elas metsas, kus tal oli palju sõpru, kuid keegi ei teadnud, et ta oli tegelikult lihavõttejänes. Juss armastas munadele värve peale maalida ja neid metsa erinevatesse kohtadesse peita.

Jussi parim sõber oli rõõmsameelne orav Oskar. Oskar leidis alati kõige rohkem lihavõttemune, kuid kusjuures – ta arvas, et mets on lihtsalt väga rikas värviliste munade poolest.

Ühel päeval, kui Juss oli parasjagu mune maalimas, koputas metskits Marko Jussi uksele ja ütles: “Juss, miks sa alati neid värvilisi mune valmistad ja siis metsa ära peidad?”

Juss naeratas ja vastas: “Kas sa ei tea? Ma peidan neid mune metsa, sest usun, et see toob kõigile rõõmu. Kuid asi, mida sa ei tea, on see, et mina olen lihavõttejänes, ja see on minu töö.”

Marko jäi mõtlema ja ütles seejärel: “Aga kui sa neid mune peidad, siis kuidas sa tead, et keegi neid leiab?”

Juss vastas: “Ma ei tea alati, kuid ma loodan, et minu sõbrad leiavad need. Eelkõige loodangi, et parim sõber Oskar leiab need.”

Siis Marko puhkes naerma ja ütles: “Noh, Juss, sa oled tõesti tubli lihavõttejänes. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem midagi nii naljakat kuulnud!”

Sellest päevast peale sai Markost Jussi aitaja. Nad maalisid mune eri värvides ja peitsid neid erinevatesse kohtadesse.

Ja nii jätkus see traditsioon aastast aastasse. Juss ja Marko andsid oma parima, et kõik metsas elavad loomad saaksid lihavõttepühade ajal osa nende lõbusast mängust ja leiaksid värvilise muna.

Ja kõik loomad olid alati nii õnnelikud, kui nad leidsid Jussi ja Marko peidetud muna, et see muutis Jussi ja Marko lihavõttepühade ettevalmistused veelgi rõõmsamaks.

Lõppude lõpuks, mida rohkem sa teed teiste elu õnnelikumaks, seda õnnelikum oled ka ise!

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 123

Haapsalust olen tegelikult palju sõpru leidnud. Üks neist on Kaido Kikkas ehk lihtsamalt Kakk. Kaido on minuga sama vana ja sama diagnoosiga. Vahe on vaid selles, et tal on see puue leebemal kujul. Ta on aga sama ettevõtlik ja aktiivne kui mina.

Miks ma temast räägin?
Kakk läks informaatikat õppima ja tõi 1993. aastal mulle TTÜst ühe Eestis tol ajal laineid löönud riistapuu, mida nimetati kooliarvutiks Juku. Selle pidevalt kokku jooksva asjandusega  õppisin tundma arvuti olemust. Põhiliselt pidin ise katse ja eksituse meetodil aru saama, kuidas asi käib. Oli ka mõni targem tuttav, kes paar korda mul külas käis ja üht-teist näitas.

Kaiu kooli füüsikaõpetajaltki sain alguses Juku kohta nõu. Paari aasta pärast, kui mul juba parem arvuti oli, tuli sama õpetaja minult nõu küsima. Nõnda ma õppisin.

Järgmine suur samm
Kui 1995. aasta keskel hakkas internet levima, läks teadmiste hankimine lihtsamaks. Siginesid ka uued tutvused ja ühel hetkel hakkasin haldama interneti jututuba nimega Vanalinn.

Vanalinn oli nagu virtuaalne linn. Kõik käis tekstipõhiselt. Linnas olid erinevad kohad-tänavad, kuhu minemiseks pidi kasutaja kasutama käske. Tol ajal olid sellised jututoad noorte seas üsna populaarsed, sest Facebook polnud veel sündinud ja ka Skype’i polnud. Minu jututuba oli kasutajate sõnul hea auraga koht, sest ma ei lasknud kasutajatel ropendada ega lollusi teha. Viskasin sellised jututoast välja.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

Uued virtuaalsed sõbrad
Vanalinna jututoa kasutajad said aegajalt ka reaalselt kokku. Palju kohtumisi toimus minu kodus, sest olin ju jututoa tähtsaim isik. Mäletan ühte oma sünnipäeva mu pisikeses Kaiu kodus, kuhu oli kokku tulnud umbes kolmkümmend noort, peamiselt Tallinnast ja Tartust.

Pisike ühepereelamu oli kahes kihis täis lõbusaid tegelasi, kes pidutsesid ja musitseerisid. Tol 1999. aasta veebruaris toimunud läbul astus üles ansambel PressEscape – jutuka tegelastest koosnev punt, kes laulis mulle kui oma «linnapeale».

Jututoas tekkisid mu esimesed suhted tüdrukutega. Reaalses elus ei saanud ma verbaalselt suhelda, aga virtuaalses keskkonnas polnud mingeid probleeme. Tehnika võimaldas mul olla teistega võrdne ning leida sõpru ja sõbrannasid. Jutukas sain end väljendada nii nagu tavaline inimene.

Et kas salgasin virtuaalmaailmas maha, milline ma reaalses elus olen? Ei! Ma ei teinud saladust sellest, et olen ratastoolis ja klõbistan varvastega arvuti klaveril. Rääkisin kõigest ausalt.

Kord olid kolm-neli sõbrannast tudengineiut Tartust minusse korraga kiindunud. Käisid mul külaski mitu korda. Aga mina olin sellal noh, kuidas öelda – kohmetu ja kiindumusest kaugemale asi ei läinud. Võib-olla seepärast, et nad ajasid mu segadusse.

Minu elu võit
Tänu kõigele sellele olen nüüd abielus oma unelmate printsessiga, sest oskan olla temaga hea ja teda hinnata. Tean, et inimese tähtsam osa on tema hing ja olemus. Mis oleks minust saanud ilma Kaku toodud esimese arvutita? Sellest ei taha mõeldagi