Veider muinasjutt

Veider muinasjutt

(Antud jutt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

“Kakk ja sibulad” õli 2018 / 40×30 cm

Kord elasid igaveses metsas kaks sõpra – kange, soomustega Kakk ja sibulad. Jah, see on õige… S-i-b-u-l-a-d! Veidi erakordne kooslus, eks ole? Aga see ongi lõbus lugu, kus kõik võib juhtuda!

Sibulad olid sädelevad ja värvilised, jutustades igasuguseid lõbusaid lugusid päikesepaistelistest päevadest. Kakk seevastu oli väheke töntsanud soomustega elukas, kes armastas igapäevaseid rituaale ning koogutamist hõredas kuusepuus.

Ühel päeval otsustas Kakk minna seiklema, et otsida väikest huumorikübet oma igapäevaselt korda saadetud maailmas. Ta tuulas läbi metsa kivide, puude ja põõsaste, ei leidnud aga midagi huvitavat. Tema seiklus lõppes põõsas olevate sibulatega, mis ainult hõljusid ilmas kiirgades vikerkaarevärve.

“Sibulad, olete seiklusel?” küsis Kakk. Sibulad vastasid: “Ei Kakk, oleme lihtsalt pendeldajad maailmas, kus pidevalt vaheaeg on, ja koosneb naerust.”

See oli Kaku jaoks täiesti absurdne mõte ja ta hakkas naerma. Ta oli pika aja jooksul esimest korda naernud, nii et tema kõhus muutus soojaks ja ta silmad hakkasid särama. “Tänan teid, sibulad,” rõkkas Kakk. “Te tegite mu päeva säravaks ja lõbusaks!”

Sellest päevast alates uuris Kakk igal hommikul põõsas olevaid sibulaid ja naeris naeris kuni ta soomused säravad päikest. Selle naljakas lugu moraal? Noh, iga päev on seiklus, kui oled avatud kummalistele ja ebatavalistele sündmustele ning elu võib olla täis naeru, kui ainult lased sellel juhtuda!

Ja mis veel putukatele? Nad elavad õnnelikult edasi, naeravad ja naudivad iga päeva ootamatuid momente, isegi kui need on ainult sibulad, kes rippuvad vikerkaarevärvi põõsas…aamen.

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

(Antud jutt ja pilt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

DALL·E 2024-03-29 14.03.58 - In a vibrant, enchanted forest, a small, curious Easter bunny named Juss is seen painting Easter eggs with a variety of colors at a wooden table fille

Elas kord väike, kuid väga uudishimulik lihavõttejänes Juss. Juss elas metsas, kus tal oli palju sõpru, kuid keegi ei teadnud, et ta oli tegelikult lihavõttejänes. Juss armastas munadele värve peale maalida ja neid metsa erinevatesse kohtadesse peita.

Jussi parim sõber oli rõõmsameelne orav Oskar. Oskar leidis alati kõige rohkem lihavõttemune, kuid kusjuures – ta arvas, et mets on lihtsalt väga rikas värviliste munade poolest.

Ühel päeval, kui Juss oli parasjagu mune maalimas, koputas metskits Marko Jussi uksele ja ütles: “Juss, miks sa alati neid värvilisi mune valmistad ja siis metsa ära peidad?”

Juss naeratas ja vastas: “Kas sa ei tea? Ma peidan neid mune metsa, sest usun, et see toob kõigile rõõmu. Kuid asi, mida sa ei tea, on see, et mina olen lihavõttejänes, ja see on minu töö.”

Marko jäi mõtlema ja ütles seejärel: “Aga kui sa neid mune peidad, siis kuidas sa tead, et keegi neid leiab?”

Juss vastas: “Ma ei tea alati, kuid ma loodan, et minu sõbrad leiavad need. Eelkõige loodangi, et parim sõber Oskar leiab need.”

Siis Marko puhkes naerma ja ütles: “Noh, Juss, sa oled tõesti tubli lihavõttejänes. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem midagi nii naljakat kuulnud!”

Sellest päevast peale sai Markost Jussi aitaja. Nad maalisid mune eri värvides ja peitsid neid erinevatesse kohtadesse.

Ja nii jätkus see traditsioon aastast aastasse. Juss ja Marko andsid oma parima, et kõik metsas elavad loomad saaksid lihavõttepühade ajal osa nende lõbusast mängust ja leiaksid värvilise muna.

Ja kõik loomad olid alati nii õnnelikud, kui nad leidsid Jussi ja Marko peidetud muna, et see muutis Jussi ja Marko lihavõttepühade ettevalmistused veelgi rõõmsamaks.

Lõppude lõpuks, mida rohkem sa teed teiste elu õnnelikumaks, seda õnnelikum oled ka ise!

Välismaa moodi peod | November 2018

Välismaa moodi peod | November 2018

SUUR SUVEPRALLE KAIUS: Meelise ja Mari ühine sünnipäevapidu oli rahvarohke ja menukas. Laud oli lookas ja lõkkel grilliti filipiinlaste kombel tervet põrsast.

SUUR SUVEPRALLE KAIUS: Meelise ja Mari ühine sünnipäevapidu oli rahvarohke ja menukas. Laud oli lookas ja lõkkel grilliti filipiinlaste kombel tervet põrsast.

Eesti filipiinlaste kogukond pole väga suur, aga aja­ pikku aina täieneb. Samas hoiavad need, kes siin on, väga kokku – suheldakse iga päev, korraldatakse pidusid jne. Tänu oma filipiinlasest abikaasale ja linna kolimisele satun minagi sageli pidudele. Need erinevad eestlaste kokkusaamistest omajagu.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 129

Kui Eesti pidudel on tähtsal kohal tuju tõstmiseks alko­hol, siis filipiinlaste peol on kõige tähtsam söök. Alkoho­li tarbivad vähesed ehk vaid filipiini naiste eestlastest abikaasad. Teised, Filipiinidelt Eestisse tööle, peamiselt IT-ettevõtetesse tulnud mehed, kan­get kraami ei puudu. Kui, siis õlut või veini, aga ikka väga mõõdukalt, pur­ju jäämata.

Kõike, mida hing ihkab
Laud peab filipiinlaste peol ikka lookas olema, muidu pole see mingi pidu. Süüakse riisi, liha, nuudlitoi­te, kevadrulle. Magustoiduks on jäl­le riis, kleepuv ja magus (see mulle väga ei maitse), banaanirullid (need on peaaegu nagu kevadrullid), koo­gid ja tordid. Kõrvale juuakse koolat ja mahlu.

PIDU 70 KÜLALISELE! Enamiku toite valmistas Mari ise. Kõik sõid ja kiitsid!

PIDU 70 KÜLALISELE! Enamiku toite valmistas Mari ise. Kõik sõid ja kiitsid!

Suviti oleme abikaasa Mariga kor­raldanud sõpradega aiapidusid mu vanematekodus maal. Sel suvel oli meil seal ühine suur sünnipäevapidu. Olen sündinud südatalvel, Mari mai algu­ses, mil pole ka kuigi soe, seega ot­sustasime teha peo hiljem, hoopis sü­dasuvel. Selle peo tarbeks kokkas mu naine kaks päeva. Põhiline n-ö peo täht oli terve põr­sas, mida grillisime filipiinlaste kom­bel tervena elaval tulel vardas. Selle juures oli meile abiks sõber, kes tea­dis, kuidas siga ette valmistada ja vardasse pista. Mu isa ehitas selleks tarbeks ka sobiva tulekolde ja muret­ses suure grillvarda. Seameister se­gas kokku maitsesegu, mis koosnes sidrunheinast, sibulast, küüslaugust, loorberilehtedest, mustast piprast ja soolast, ning toppis selle sea sisse. See tehtud, pandi paika varras ja sea­meister õmbles jämeda nõelaga sea kõhu kõvasti kinni. Suur eeltöö teh­tud, läks põrsas peo hommikul tulele. Meister keerutas siga aeg-ajalt tule kohal ja valas sea üle koolaga, et põr­sas ilus pruun tuleks. Õhtuks oli liha küps ja väga maitsev.

Külalistele, keda oli ligi 70, meeldis pidu väga. Nad kiitsid toite ja uurisid, millest üks või teine roog tehtud oli. Aga põhiline, mis mulle meeldis: kee­gi ei jäänud purju, aga samas oli kõi­gil tuju super hea. Ka murumänge me meelelahutuseks ei korraldanud, taus­taks mängis muusika. See ja koos söö­mine oligi kogu meelelahutus.

Hädas filipiinlane Eesti peol
Eelmise aasta lõpust meenub aga üks Eesti pidu, kuhu meid oli kutsutud. Kuna Mari vend oli sel ajal Eestis, võtsime temagi kaasa. Vend arvas, et nüüd saab korralikult süüa – pidu ju. Seal aga selgus, et igale külalisele oli ette nähtud vaid pisike koogike. Nii see mees nälga kannataski ja pärast ei saanud aru, kas pidu polnudki.

Eks Marigi on imestanud, et meie pidudel on nii vähe erinevaid toite. Lisaks on tema jaoks kummaline söö­givalik: verivorstid, sült, võileivatort. Neid Mari ei söö ja need ei tundu talle ka suuremat sordi peotoitudena.

Kuidas pidu lõppeb?
Filipiinlaste peod lõppevad ikka nii nagu meiegi peod – suure koristami­ sega. Tavaliselt aitavad külalisedki pererahval kodu korda seada ja lah­kuvad. Öö peale ei jääda. Mari on aga jutustanud, et kui tema kodukohas Mindanao saarel on kel­lelgi sünnipäev, on kõik külaelanikud teretulnud läbi astuma ja piduroogi maitsma. Külalised ei pruugi sünni­päevalist tundagi, aga saavad siiski peost osa.

Lahutamatu osa filipiinlaste pidudel on ka karaoke, sest neile meeldib väga laulda. Sel põhjusel on peaaegu igas peres karaokemasin. Minu Marilegi meeldib karaoke ja niisama laulda, ka siis, kui pidu pole, näiteks majapida­ mistöid tehes.

Sünnipäevalapsed :)

Sünnipäevalapsed 🙂

Mina, maailmameister! | Oktoober 2018

Mina, maailmameister! | Oktoober 2018

DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.

DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.

13 aastat tagasi alustas line-tantsu õpetaja Kaie Seger Tallinnas tantsutrenne ratastoolis tantsijatele. Kuna olin Kaiega juba varem heaks sõbraks saanud, olin minagi trennis kohal.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 128

Trennis käimiseks soetasime koos isaga isegi tõstukiga väikebussi, kuhu sain probleemideta elektriratastooliga sisse sõita. Nii sõidutas mu isa mind ja ka mõnd mu sõpra igal nädalal korra Raplast Tallinnasse ning tagasi.

Line-tants ratastoolis käib nii, et tantsitakse teistega koos reas ja liigutakse sünkroonis mustrite järgi. Ratastoolis annab tantsida ka näiteks valssi, tangot, tšatšat ja salsat. Proovisime ka kaerajaani. Vaid väga kiire ja raju muusika taktis ei saa ratastooliga hästi liikuda.

Nii sain endale toreda hobi ja veidi meelelahutust

Saingi tantsijaks
Mõni aasta hiljem tehti rahvusvahelistele line-tantsu võistlustele eraldi kategooria ratastoolikatele. Kuna tantsijaid on nii manuaal- kui ka elektriratastoolides nagu mina, pandi needki eraldi kategooriatesse. Nii hakkasime peale üritustel esinemise osa võtma ka võistlustest, peamiselt Lätis ja Leedus. Mul on läinud hästi, sest olen saanud mitmeid karikaid eri kohtade eest.

Et veel edasi minna, otsustasime 2017. aasta alguses osaleda Tšehhis Liberecis toimuvatel line-tantsu maailmameistrivõistlustel. Võtsime reisi Eestist ette viiekesi ja mitte lennuki, vaid autoga: treener Kaie oli autojuht, minul oli kaasas Mari ja veel tuli kaasa tantsija Margit oma emaga.

MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!

MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!

See suur võistlus
Võistluspaika jõudes selgus, et peale minu ja Margiti polnudki rohkem ratastoolis võistlejaid! Kuna Margit kasutab tantsimiseks tavalist ratastooli, polnud me omavahelgi konkurendid. Meil tuli vaid oma kolm tantsu ära tantsida ja olimegi mõlemad maailmameistrid. Ausalt tunnistades läks mul üks tants puhta sassi, aga seegi ei mõjutanud minu kohta. Vaid mul endal oli pärast piinlik.

ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.

ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.

Sellest hoolimata oli uhke tunne minna medalit kätte saama. Mängiti Eesti hümni ja lehvitati sinimustvalget lippu. Olime esimesed ratastoolides eestlased, kes tulid antud alal maailmameistriks. See, et meil polnud konkurente, ei teinud üritust kuidagi kehvemaks! Ka treener Kaie jäi rahule.

Liialdamata võin öelda, et reis mööda talviselt libedat ja tuisust maanteed oli mulle sama suur elamus, kuid ka suur julgustükk. Omamoodi roadtrip. Sõitsime ööpäev sihtpunkti ja sama kaua tagasi. Istusin vaikides juhi selja taga ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal ööbisime Poolas.

Võtaksin selle reisi ja võistluse pikemalt mõtlemata uuesti ette, kuid nüüd ma tantsimisega enam ei tegele, sest Tallinnas mulle sobivaid tantsutrenne ei ole ja Pärnu on seal trennis käimiseks kaugel. Pealegi pole mul transporti.

Tantsu- või tehnikavõistlus?
Üks mõtlemapanev seik veel antud ürituselt, mis teeb tantsimise rohkem tehnikasportiks. Nimelt: mu elektriratastool teenis mind truult täpselt nii kaua, kui olin oma kolm võistlustantsu ära teinud. Sõitsin lavalt maha ja tool ei liikunud enam sentimeetritki. Õnneks oli mul autos ka lükatav ratastool, seega sain teiste abil liikuma. Järgmisel päeval kodus hakkas tool uuesti tööle.

Sain kodust välja! | September 2018

Sain kodust välja! | September 2018

KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu,
mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.

Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127

Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.

RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.
RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.

Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.

Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.

Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.

Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.

Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.

Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.

Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.

PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.
PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.

Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …