Minust

Tricky-docuphotoTervitus Sulle, kes Sa tunned huvi minu isiku vastu. Olen tegelikult täitsa tavaline mees, aga mu keha ei kuuletu väga hästi minu aju käsklustele ja seda on ka teistel kerge märgata.

Sündisin eelmise sajandi teisel poolel – sügaval stagnatsiooniajal. Sündides olin täitsa terve laps, aga mul tekkis reesuskonflikt. Rapla haiglas, kus ma ilmale tulin, polnud vajaliku grupi verd. Nii juhtuski, et  kui mu pisikeses kehas veri vahetati, oli juba liiga hilja. Liikumiskeskus ajus oli saanud kannatada.

Minu n-ö „haiguse“ nimi on tserebraalparalüüs. Kas ma tunnen end haigena? Ei, sugugi mitte. Mul pole palavikku ega muid sümptomeid. Mu tasakaaluga on lood kehvad ja seepärast ma ilma teise inimese toeta püsti seista või kõndida ei saa. Aga kodus liigun ma vabalt põlvili. Väljaspool kodu kasutan ratastooli. Kahjuks ei saa ma end ka kõnes väljendada. Selle puudujäägi leevendamiseks püüan kasutada teksti-kõne sünteesi.

Olen õppinud kõike tegema varvastega, sest käed ei kuula mul piisavalt sõna. Maalin, pintsel varvaste vahel, toksin arvuti  ja mobiiltelefoni klahve varbaga, juhin oma ratastooli. Minu jaoks on normaalne kasutada igapäevatöödes jalgu.

Joonistada on mulle alati meeldinud. Lapsepõlves püüdsin seda teha käega. Sirgeldasin jämedate viltpliiatsitega suuri koerasarnaseid elukaid. Meeldis ka oma mänguasju järgi joonistada. Varvaste vahele võtsin pliiatsi siis, kui kuulsin, et on olemas inimesi, kes on oma puudest tingituna õppinud jalaga tegutsema.

Aga rahvas sai minust teada, kui ma hakkasin päris tavalise mehaanilise trükipressi abil viljelema trükigraafikat [L] ehk trükkima tähtedest koosnevaid pilte. Minu trükitud Leopoldid, Äpud, Postikanad ja muud tegelased olid tuntud käsitööhuviliste seas, sest nende järgi sai hästi ristpistes tikkida ja kududa. Minu esimesed isikunäitused koosnesidki vaid trükipiltidest.

Sjk logoMaalimisega alustasin 90. aastate alguses. Heade sõprade abil õnnestus mul 1993. aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike assotsiatsiooni [L] liikmeks. Kõik oma valminud maalid ja joonistused saadan Šveitsi, kus neist tehakse näitusi, neid valitakse postkaartide, kalendrite ja muude trükiste tegemiseks.

Kunst rahustab mind, annab võimaluse end väljendada värvide keeles. Viimasel ajal on mul oma töid vaadates tekkinud tunne, et need nagu polekski minu tehtud. Ma ei taha end küll kiita, aga üldiselt mulle meeldib värvidega maailma luua. Mulle meeldib mõtiskleda värvide mõju üle. Meelepärane on kujutada merd, lilli, kive. Ma võin päevas mitu kantmeetrit kive maalida. Kõik see on ülitore ja kosutab hinge.

Peale kunstimaailma olen end sisse söönud ka arvutite hingeellu. Alustasin kooliarvutist Juku ning nii on see siis läinud.

Arvutiasjandust pole ma kusagil koolis või ülikoolis õppinud. Tõsi, olen küll läbinud mõned e-kursused, aga enamik minu teadmisi on saadud iseõppimise teel. Alguses katse-eksituse meetodiga, hiljem tuli appi juba põhjatu ja lai Internet. Tegelikult mulle meeldibki ise õppida, kuigi see on vahel üsna raske. Aga nagu öeldakse – magavale kassile hiir suhu ei jookse. Nii ma teangi võib-olla kõigest natuke ehk just nii palju, kui mulle endale vaja läheb. Aga hätta ma nii kergesti ei jää ja jagan oma teadmisi ka teistega ning juhendan abivajajaid. Arendan ka eestikeelset teksti-kõne sünteesi [L], kasutades Eesti Keele Instituudi poolt programmeeritud mootorit.

Olen teinud raadiosaadet “Jalamees teab ja arvab” internetiraadiole Muusikamoos.  See töö oli selles mõttes ainulaadne eksperiment, et minu teada ei ole kõnesünteesi kasutades raadiosaateid varem tehtud. Saateid võib järele kuulata mu ajaveebist [L].

Huvialasid mul jätkub ning igavust ma ei tunne. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teoksil. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda.

Mu elu on tegelikult väga huvitav. Tegelen asjadega, mis mind paeluvad. Maalin merre kivi ja püüan seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel üksnes tumedat värvilaiku. Või kirjutan arvutiprogramme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd. Programmeerimine on tegelikult väga loominguline tegevus ja väga täpne ka. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või panna arvutit tegema seda, mida ma temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja õpitut ka teistega jagada.

Teen palgatööd ühes Eesti suuremas finantsasutuses spetsialisti ametikohal. Minu töö on kujundada igasuguseid dokumente ja reklaame.

Mul on ka oma pere. Nimelt tutvusin 2015. aastal oma tulevase naisega ühes Aasia tutvumisportaalis. Jah, see on isemoodi lugu, kuidas kaugelt merede ja mägede tagant Filipiinidelt tuleb suurte raskustega üks tüdruk külmale Eestimaale ja abiellub siin ratastoolis mehega. Nii see siiski juhtus, et 2016. aasta veebruaris, täpselt minu sünnipäeval, maandus Tallinna lennuväljal lennuk, millest astus välja Marilou. Juba aprillis me abiellusime.

See kõik näib tagasi mõeldes ilusa muinasjutuna, kus igasuguste bürokraatia-, viisa- ja dokumendiprobleemide rägastiku kiuste võidab armastus. Armastus, mis ei tunne piire.

Ja veel üks suur ime juhtus, kui meie väiksesse perre sündis 2019. aasta alguses poeg Lucas Nikolas. Sellega täitus minu suurim unistus.

Elame perega Tallinnas.

Läbi minu kireva elu on mul olnud üks moto – Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!

Pin It on Pinterest