Veider muinasjutt

Veider muinasjutt

(Antud jutt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

“Kakk ja sibulad” õli 2018 / 40×30 cm

Kord elasid igaveses metsas kaks sõpra – kange, soomustega Kakk ja sibulad. Jah, see on õige… S-i-b-u-l-a-d! Veidi erakordne kooslus, eks ole? Aga see ongi lõbus lugu, kus kõik võib juhtuda!

Sibulad olid sädelevad ja värvilised, jutustades igasuguseid lõbusaid lugusid päikesepaistelistest päevadest. Kakk seevastu oli väheke töntsanud soomustega elukas, kes armastas igapäevaseid rituaale ning koogutamist hõredas kuusepuus.

Ühel päeval otsustas Kakk minna seiklema, et otsida väikest huumorikübet oma igapäevaselt korda saadetud maailmas. Ta tuulas läbi metsa kivide, puude ja põõsaste, ei leidnud aga midagi huvitavat. Tema seiklus lõppes põõsas olevate sibulatega, mis ainult hõljusid ilmas kiirgades vikerkaarevärve.

“Sibulad, olete seiklusel?” küsis Kakk. Sibulad vastasid: “Ei Kakk, oleme lihtsalt pendeldajad maailmas, kus pidevalt vaheaeg on, ja koosneb naerust.”

See oli Kaku jaoks täiesti absurdne mõte ja ta hakkas naerma. Ta oli pika aja jooksul esimest korda naernud, nii et tema kõhus muutus soojaks ja ta silmad hakkasid särama. “Tänan teid, sibulad,” rõkkas Kakk. “Te tegite mu päeva säravaks ja lõbusaks!”

Sellest päevast alates uuris Kakk igal hommikul põõsas olevaid sibulaid ja naeris naeris kuni ta soomused säravad päikest. Selle naljakas lugu moraal? Noh, iga päev on seiklus, kui oled avatud kummalistele ja ebatavalistele sündmustele ning elu võib olla täis naeru, kui ainult lased sellel juhtuda!

Ja mis veel putukatele? Nad elavad õnnelikult edasi, naeravad ja naudivad iga päeva ootamatuid momente, isegi kui need on ainult sibulad, kes rippuvad vikerkaarevärvi põõsas…aamen.

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

(Antud jutt ja pilt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

DALL·E 2024-03-29 14.03.58 - In a vibrant, enchanted forest, a small, curious Easter bunny named Juss is seen painting Easter eggs with a variety of colors at a wooden table fille

Elas kord väike, kuid väga uudishimulik lihavõttejänes Juss. Juss elas metsas, kus tal oli palju sõpru, kuid keegi ei teadnud, et ta oli tegelikult lihavõttejänes. Juss armastas munadele värve peale maalida ja neid metsa erinevatesse kohtadesse peita.

Jussi parim sõber oli rõõmsameelne orav Oskar. Oskar leidis alati kõige rohkem lihavõttemune, kuid kusjuures – ta arvas, et mets on lihtsalt väga rikas värviliste munade poolest.

Ühel päeval, kui Juss oli parasjagu mune maalimas, koputas metskits Marko Jussi uksele ja ütles: “Juss, miks sa alati neid värvilisi mune valmistad ja siis metsa ära peidad?”

Juss naeratas ja vastas: “Kas sa ei tea? Ma peidan neid mune metsa, sest usun, et see toob kõigile rõõmu. Kuid asi, mida sa ei tea, on see, et mina olen lihavõttejänes, ja see on minu töö.”

Marko jäi mõtlema ja ütles seejärel: “Aga kui sa neid mune peidad, siis kuidas sa tead, et keegi neid leiab?”

Juss vastas: “Ma ei tea alati, kuid ma loodan, et minu sõbrad leiavad need. Eelkõige loodangi, et parim sõber Oskar leiab need.”

Siis Marko puhkes naerma ja ütles: “Noh, Juss, sa oled tõesti tubli lihavõttejänes. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem midagi nii naljakat kuulnud!”

Sellest päevast peale sai Markost Jussi aitaja. Nad maalisid mune eri värvides ja peitsid neid erinevatesse kohtadesse.

Ja nii jätkus see traditsioon aastast aastasse. Juss ja Marko andsid oma parima, et kõik metsas elavad loomad saaksid lihavõttepühade ajal osa nende lõbusast mängust ja leiaksid värvilise muna.

Ja kõik loomad olid alati nii õnnelikud, kui nad leidsid Jussi ja Marko peidetud muna, et see muutis Jussi ja Marko lihavõttepühade ettevalmistused veelgi rõõmsamaks.

Lõppude lõpuks, mida rohkem sa teed teiste elu õnnelikumaks, seda õnnelikum oled ka ise!

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm