Jutt lihavõttejänkust ja munadest

Jutt lihavõttejänkust ja munadest

DALL·E 2024-03-29 14.03.58 - In a vibrant, enchanted forest, a small, curious Easter bunny named Juss is seen painting Easter eggs with a variety of colors at a wooden table fille

Elas kord väike, kuid väga uudishimulik lihavõttejänes Juss. Juss elas metsas, kus tal oli palju sõpru, kuid keegi ei teadnud, et ta oli tegelikult lihavõttejänes. Juss armastas munadele värve peale maalida ja neid metsa erinevatesse kohtadesse peita.

Jussi parim sõber oli rõõmsameelne orav Oskar. Oskar leidis alati kõige rohkem lihavõttemune, kuid kusjuures – ta arvas, et mets on lihtsalt väga rikas värviliste munade poolest.

Ühel päeval, kui Juss oli parasjagu mune maalimas, koputas metskits Marko Jussi uksele ja ütles: “Juss, miks sa alati neid värvilisi mune valmistad ja siis metsa ära peidad?”

Juss naeratas ja vastas: “Kas sa ei tea? Ma peidan neid mune metsa, sest usun, et see toob kõigile rõõmu. Kuid asi, mida sa ei tea, on see, et mina olen lihavõttejänes, ja see on minu töö.”

Marko jäi mõtlema ja ütles seejärel: “Aga kui sa neid mune peidad, siis kuidas sa tead, et keegi neid leiab?”

Juss vastas: “Ma ei tea alati, kuid ma loodan, et minu sõbrad leiavad need. Eelkõige loodangi, et parim sõber Oskar leiab need.”

Siis Marko puhkes naerma ja ütles: “Noh, Juss, sa oled tõesti tubli lihavõttejänes. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem midagi nii naljakat kuulnud!”

Sellest päevast peale sai Markost Jussi aitaja. Nad maalisid mune eri värvides ja peitsid neid erinevatesse kohtadesse.

Ja nii jätkus see traditsioon aastast aastasse. Juss ja Marko andsid oma parima, et kõik metsas elavad loomad saaksid lihavõttepühade ajal osa nende lõbusast mängust ja leiaksid värvilise muna.

Ja kõik loomad olid alati nii õnnelikud, kui nad leidsid Jussi ja Marko peidetud muna, et see muutis Jussi ja Marko lihavõttepühade ettevalmistused veelgi rõõmsamaks.

Lõppude lõpuks, mida rohkem sa teed teiste elu õnnelikumaks, seda õnnelikum oled ka ise!

Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018

Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018

21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.

NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!
NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 126
ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

Lennujaamas läks Maril kaua aega, kuni ta piiritsoonist välja lasti, aga kogu ootamine oli seda väärt. Mari tuli naeratades ja kohmetunud ilmel oma kohvritega otse mind kallistama. Meie unistus kokku saada oli täitunud.

Kuna tegu oli ilusa valge talveilmaga, olime külalisele kaasa võtnud sooja talvemantli ja saapad. Mari sai kohe lennujaamast väljudes näha esimest korda elus lund.

Ta jääb siia!
Kuna jamade tõttu tema äralennuga kodumaalt kulus mitu nädalat, juhtus nii, et tema siin viibimise aeg lühenes terve nädala võrra: 45 päevast jäi järele 38. Paari päevaga oli aga selge, et Mari tahab minuga jäädagi. Otsustasime abielluda! Nii tuli hakata siinse bürokraatia ja seadustega tutvuma.

Kuidas see küll käib?
Et Mari saaks minuga abielluda, pidi tal olema ka seda lubav dokument ja sünnitunnistus kodumaalt. Kaasas tal neid dokumente polnud, aga ta palus emal need postiga saata. Läksime saadetud dokumentidega Raplasse perekonnaseisuametisse, aga seal öeldi, et dokumendid on küll korrektsed, aga need pole legaliseeritud. Mari lasi siis emal saata uued, mis said juriidilise jõu nii Filipiinidel kui ka Eestis.

Kuna Eestis on seadus, et abiellumise avalduse sisseandmise ja kooselu registreerimise vahel peab olema 30 päeva, oli olukord üsna kriitiline, sest aeg tiksus lootusetult viisa lõpu poole. Seega tuli meil Mari siin viibimise viisat pikendada, et saaksin ta naiseks võtta ja koos elama hakata. Tallinnas migratsiooniametis sai küll nalja – ametnik, kes oli pandud välismaalaste viisaasju menetlema, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Minu isa siis suhtles ametnikuga ja mina püüdsin kuuldut Marile selgitada. Saime teada, et viisat ei pikendata ilma mõjuva põhjuseta ja vaid jutt abiellumisest ametnikku ei veennud. Olin pidevas kirjavahetuses ka välisministeeriumiga. Viisa lõpuni oli sel hetkel jäänud vaid paar päeva, aga lahendust ei paistnud.

Lõputu jant
Lõpuks saime asjad niikaugele, et Mari sai viisapikenduse eeldusel, et on kindlaks määratud abiellumise kuupäev. Viisimegi siis Mari viisa eelviimasel päeval dokumendid Rapla perekonnaseisuametisse ja sõitsime sealt otse tagasi Tallinnasse viisat pikendama. Ja ennäe, õnnestuski! Mari ei pidanudki lennukile istuma.

Järgmisel päeval sain Raplast ametnikult meili, et sisse antud legaliseeritud dokument polegi abiellumise jaoks korrektne. Seal oli kirjas tekst hoopis millestki muust, mitte abiellumisest. Mari ema sai taas ülesande tütrele õige dokument hankida ja Eesti poole saata.

Õige paber käes, panime pulmapäevaks 29. aprilli. Üllatuslikult rohkem sekeldusi meile ei antudki!

See tähtis päev
Minna oma imekauni printsessiga ametniku ette, vastata «jah», kirjutades seda, pastakas varba vahel, paberile, panna teineteisele abielusõrmused sõrme – see oli minu ühe suurema unistuse täitumine. Kusjuures sõrmuse sai Mari sõrme üsna ebatraditsiooniliselt: panime sõrmuse tamiili külge, mille riputasime minu parema jala suure varba külge, ja nii ma oma vilunud osavusega sõrmuse talle sõrme tõmbasingi. Küll see oli ilus päev! Pulmapeo pidasime suvel suure aiapeona.

Olen väga tänulik oma perele – isale, emale, õele. Ilma nende toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik sündinud.

Sünnipäev

Sünnipäev

Mella

Jälle üks aastaring mu kirevast elust on mööda läinud ja sellega seoses väheke tähistanud seda sündmust. Ühe väga muheda kingituse tegi mulle õepoeg Hans-Erik ehk Ats. Nii vägevana pole ma veel ennast tundnud, kui seda pilti vaadates 🙂 Aga eks ma sellisena mõnele näingi. Natuke hullude tegudega ning igasugu imelike mõtetega 😛

Kuid siiski on elu ilus, kui facebookis soovib õnne üle 350 inimese. See annab tunnistust, et kõik pole veel minu jaoka kadunud.