Tallinna maraton ratastoolis

Tallinna maraton ratastoolis

MedalMa ei ole uhke, et sain medali ja diplomi läbides Tallinna maratoni virtuaaljooksu elektrilise ratastooliga. Seda sellepärast, et kui teised osalejad vaevasid oma füüsist, siis mina vaevasin ainult oma parema jala kahte varvast, mis püüdsid hoidja hellalt ratastooli juhtkangi, ja tähelepanuvõimet teelpüsimisega. Kaloreid ma vist ei kulutanud.

Kuid igas tahes oli väga tore osaleda. Läbida kolmel päeval kokku üle 42 kilomeetri Tallinna kergliiklusteedel ning tänavatel saades ajaks 7 tundi, 18 minutit ja 56 sekundit. Jah, ma olen võimeline kiiremini läbima. Aga kuna miskipärast laadisin üles ühe kehvema kiirusega distantsi ning viimase distantsi ajal läks toolil üks esikummidest tühjaks, siis see aeg tuligi selline nagu näha. Aga küll ma selle aja järgmisel korral üle teen!

Üks pikim kolmest läbitud distantsist oli 25,3 kilomeetrit. Selle läbimiseks kulus mul vaid 2 tundi ja 17 minutit. Alustasin oma teekonda Koplist suundudes Haabersti poole. Kergliiklusteid kasutades märkasin järsku, et olen jõudnud Nõmmele. Nii ma siis tagasi tulles möödusin näiteks Tallinna Tehnika Ülikooli hoonetest. Päris lõbus sõit oli arvestades, et Nõmme piirkonnas pidin kõvasti orienteeruma.

Kokkuvõtteks ütlen, et päris lõbus ettevõtmine oli ning olen ikkagi uhke, et selle ära tegin!

Swedbanki Tallinna Maratoni virtuaaljooksu tulemused.

Diplom

Veider muinasjutt

Veider muinasjutt

(Antud jutt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

“Kakk ja sibulad” õli 2018 / 40×30 cm

Kord elasid igaveses metsas kaks sõpra – kange, soomustega Kakk ja sibulad. Jah, see on õige… S-i-b-u-l-a-d! Veidi erakordne kooslus, eks ole? Aga see ongi lõbus lugu, kus kõik võib juhtuda!

Sibulad olid sädelevad ja värvilised, jutustades igasuguseid lõbusaid lugusid päikesepaistelistest päevadest. Kakk seevastu oli väheke töntsanud soomustega elukas, kes armastas igapäevaseid rituaale ning koogutamist hõredas kuusepuus.

Ühel päeval otsustas Kakk minna seiklema, et otsida väikest huumorikübet oma igapäevaselt korda saadetud maailmas. Ta tuulas läbi metsa kivide, puude ja põõsaste, ei leidnud aga midagi huvitavat. Tema seiklus lõppes põõsas olevate sibulatega, mis ainult hõljusid ilmas kiirgades vikerkaarevärve.

“Sibulad, olete seiklusel?” küsis Kakk. Sibulad vastasid: “Ei Kakk, oleme lihtsalt pendeldajad maailmas, kus pidevalt vaheaeg on, ja koosneb naerust.”

See oli Kaku jaoks täiesti absurdne mõte ja ta hakkas naerma. Ta oli pika aja jooksul esimest korda naernud, nii et tema kõhus muutus soojaks ja ta silmad hakkasid särama. “Tänan teid, sibulad,” rõkkas Kakk. “Te tegite mu päeva säravaks ja lõbusaks!”

Sellest päevast alates uuris Kakk igal hommikul põõsas olevaid sibulaid ja naeris naeris kuni ta soomused säravad päikest. Selle naljakas lugu moraal? Noh, iga päev on seiklus, kui oled avatud kummalistele ja ebatavalistele sündmustele ning elu võib olla täis naeru, kui ainult lased sellel juhtuda!

Ja mis veel putukatele? Nad elavad õnnelikult edasi, naeravad ja naudivad iga päeva ootamatuid momente, isegi kui need on ainult sibulad, kes rippuvad vikerkaarevärvi põõsas…aamen.