Välismaa moodi peod

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
SUUR SUVEPRALLE KAIUS: Meelise ja Mari ühine sünnipäevapidu oli rahvarohke ja menukas. Laud oli lookas ja lõkkel grilliti filipiinlaste kombel tervet põrsast.
SUUR SUVEPRALLE KAIUS: Meelise ja Mari ühine sünnipäevapidu oli rahvarohke ja menukas. Laud oli lookas ja lõkkel grilliti filipiinlaste kombel tervet põrsast.

Eesti filipiinlaste kogukond pole väga suur, aga aja­ pikku aina täieneb. Samas hoiavad need, kes siin on, väga kokku – suheldakse iga päev, korraldatakse pidusid jne. Tänu oma filipiinlasest abikaasale ja linna kolimisele satun minagi sageli pidudele. Need erinevad eestlaste kokkusaamistest omajagu.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 129

Kui Eesti pidudel on tähtsal kohal tuju tõstmiseks alko­hol, siis filipiinlaste peol on kõige tähtsam söök. Alkoho­li tarbivad vähesed ehk vaid filipiini naiste eestlastest abikaasad. Teised, Filipiinidelt Eestisse tööle, peamiselt IT-ettevõtetesse tulnud mehed, kan­get kraami ei puudu. Kui, siis õlut või veini, aga ikka väga mõõdukalt, pur­ju jäämata.

Kõike, mida hing ihkab
Laud peab filipiinlaste peol ikka lookas olema, muidu pole see mingi pidu. Süüakse riisi, liha, nuudlitoi­te, kevadrulle. Magustoiduks on jäl­le riis, kleepuv ja magus (see mulle väga ei maitse), banaanirullid (need on peaaegu nagu kevadrullid), koo­gid ja tordid. Kõrvale juuakse koolat ja mahlu.

PIDU 70 KÜLALISELE! Enamiku toite valmistas Mari ise. Kõik sõid ja kiitsid!
PIDU 70 KÜLALISELE! Enamiku toite valmistas Mari ise. Kõik sõid ja kiitsid!

Suviti oleme abikaasa Mariga kor­raldanud sõpradega aiapidusid mu vanematekodus maal. Sel suvel oli meil seal ühine suur sünnipäevapidu. Olen sündinud südatalvel, Mari mai algu­ses, mil pole ka kuigi soe, seega ot­sustasime teha peo hiljem, hoopis sü­dasuvel. Selle peo tarbeks kokkas mu naine kaks päeva. Põhiline n-ö peo täht oli terve põr­sas, mida grillisime filipiinlaste kom­bel tervena elaval tulel vardas. Selle juures oli meile abiks sõber, kes tea­dis, kuidas siga ette valmistada ja vardasse pista. Mu isa ehitas selleks tarbeks ka sobiva tulekolde ja muret­ses suure grillvarda. Seameister se­gas kokku maitsesegu, mis koosnes sidrunheinast, sibulast, küüslaugust, loorberilehtedest, mustast piprast ja soolast, ning toppis selle sea sisse. See tehtud, pandi paika varras ja sea­meister õmbles jämeda nõelaga sea kõhu kõvasti kinni. Suur eeltöö teh­tud, läks põrsas peo hommikul tulele. Meister keerutas siga aeg-ajalt tule kohal ja valas sea üle koolaga, et põr­sas ilus pruun tuleks. Õhtuks oli liha küps ja väga maitsev.

Külalistele, keda oli ligi 70, meeldis pidu väga. Nad kiitsid toite ja uurisid, millest üks või teine roog tehtud oli. Aga põhiline, mis mulle meeldis: kee­gi ei jäänud purju, aga samas oli kõi­gil tuju super hea. Ka murumänge me meelelahutuseks ei korraldanud, taus­taks mängis muusika. See ja koos söö­mine oligi kogu meelelahutus.

Hädas filipiinlane Eesti peol
Eelmise aasta lõpust meenub aga üks Eesti pidu, kuhu meid oli kutsutud. Kuna Mari vend oli sel ajal Eestis, võtsime temagi kaasa. Vend arvas, et nüüd saab korralikult süüa – pidu ju. Seal aga selgus, et igale külalisele oli ette nähtud vaid pisike koogike. Nii see mees nälga kannataski ja pärast ei saanud aru, kas pidu polnudki.

Eks Marigi on imestanud, et meie pidudel on nii vähe erinevaid toite. Lisaks on tema jaoks kummaline söö­givalik: verivorstid, sült, võileivatort. Neid Mari ei söö ja need ei tundu talle ka suuremat sordi peotoitudena.

Kuidas pidu lõppeb?
Filipiinlaste peod lõppevad ikka nii nagu meiegi peod – suure koristami­ sega. Tavaliselt aitavad külalisedki pererahval kodu korda seada ja lah­kuvad. Öö peale ei jääda. Mari on aga jutustanud, et kui tema kodukohas Mindanao saarel on kel­lelgi sünnipäev, on kõik külaelanikud teretulnud läbi astuma ja piduroogi maitsma. Külalised ei pruugi sünni­päevalist tundagi, aga saavad siiski peost osa.

Lahutamatu osa filipiinlaste pidudel on ka karaoke, sest neile meeldib väga laulda. Sel põhjusel on peaaegu igas peres karaokemasin. Minu Marilegi meeldib karaoke ja niisama laulda, ka siis, kui pidu pole, näiteks majapida­ mistöid tehes.

Sünnipäevalapsed :)
Sünnipäevalapsed 🙂

Mina, maailmameister! | Oktoober 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.

13 aastat tagasi alustas line-tantsu õpetaja Kaie Seger Tallinnas tantsutrenne ratastoolis tantsijatele. Kuna olin Kaiega juba varem heaks sõbraks saanud, olin minagi trennis kohal.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 128

MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!
MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!

Trennis käimiseks soetasime koos isaga isegi tõstukiga väikebussi, kuhu sain probleemideta elektriratastooliga sisse sõita. Nii sõidutas mu isa mind ja ka mõnd mu sõpra igal nädalal korra Raplast Tallinnasse ning tagasi.

Line-tants ratastoolis käib nii, et tantsitakse teistega koos reas ja liigutakse sünkroonis mustrite järgi. Ratastoolis annab tantsida ka näiteks valssi, tangot, tšatšat ja salsat. Proovisime ka kaerajaani. Vaid väga kiire ja raju muusika taktis ei saa ratastooliga hästi liikuda.

Nii sain endale toreda hobi ja veidi meelelahutust

Saingi tantsijaks
Mõni aasta hiljem tehti rahvusvahelistele line-tantsu võistlustele eraldi kategooria ratastoolikatele. Kuna tantsijaid on nii manuaal- kui ka elektriratastoolides nagu mina, pandi needki eraldi kategooriatesse. Nii hakkasime peale üritustel esinemise osa võtma ka võistlustest, peamiselt Lätis ja Leedus. Mul on läinud hästi, sest olen saanud mitmeid karikaid eri kohtade eest.

Et veel edasi minna, otsustasime 2017. aasta alguses osaleda Tšehhis Liberecis toimuvatel line-tantsu maailmameistrivõistlustel. Võtsime reisi Eestist ette viiekesi ja mitte lennuki, vaid autoga: treener Kaie oli autojuht, minul oli kaasas Mari ja veel tuli kaasa tantsija Margit oma emaga.

See suur võistlus
Võistluspaika jõudes selgus, et peale minu ja Margiti polnudki rohkem ratastoolis võistlejaid! Kuna Margit kasutab tantsimiseks tavalist ratastooli, polnud me omavahelgi konkurendid. Meil tuli vaid oma kolm tantsu ära tantsida ja olimegi mõlemad maailmameistrid. Ausalt tunnistades läks mul üks tants puhta sassi, aga seegi ei mõjutanud minu kohta. Vaid mul endal oli pärast piinlik.

ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.
ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.

Sellest hoolimata oli uhke tunne minna medalit kätte saama. Mängiti Eesti hümni ja lehvitati sinimustvalget lippu. Olime esimesed ratastoolides eestlased, kes tulid antud alal maailmameistriks. See, et meil polnud konkurente, ei teinud üritust kuidagi kehvemaks! Ka treener Kaie jäi rahule.

Liialdamata võin öelda, et reis mööda talviselt libedat ja tuisust maanteed oli mulle sama suur elamus, kuid ka suur julgustükk. Omamoodi roadtrip. Sõitsime ööpäev sihtpunkti ja sama kaua tagasi. Istusin vaikides juhi selja taga ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal ööbisime Poolas.

Võtaksin selle reisi ja võistluse pikemalt mõtlemata uuesti ette, kuid nüüd ma tantsimisega enam ei tegele, sest Tallinnas mulle sobivaid tantsutrenne ei ole ja Pärnu on seal trennis käimiseks kaugel. Pealegi pole mul transporti.

Tantsu- või tehnikavõistlus?
Üks mõtlemapanev seik veel antud ürituselt, mis teeb tantsimise rohkem tehnikasportiks. Nimelt: mu elektriratastool teenis mind truult täpselt nii kaua, kui olin oma kolm võistlustantsu ära teinud. Sõitsin lavalt maha ja tool ei liikunud enam sentimeetritki. Õnneks oli mul autos ka lükatav ratastool, seega sain teiste abil liikuma. Järgmisel päeval kodus hakkas tool uuesti tööle.

Sain kodust välja! | September 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.

Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127

Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.

RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.
RONGIGA LIIKVELE: Enne Tallinnasse kolimist käisid Meelis ja Mari Kaiust elu uudistamas rongiga.

Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.

Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.

Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.

Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.

Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.

Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.

Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.

PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.
PARGID, VÄLIKOHVIKUD, OSTUKESKUSED: Mari ja Meelis kasutavad ära kõik võimalused, mida pealinn pakub. On teada tõde, et kodus on seda toredam, kui vahepeal ka kodust välja saab.

Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …

Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.

NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»! NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 126

ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.

Lennujaamas läks Maril kaua aega, kuni ta piiritsoonist välja lasti, aga kogu ootamine oli seda väärt. Mari tuli naeratades ja kohmetunud ilmel oma kohvritega otse mind kallistama. Meie unistus kokku saada oli täitunud.

Kuna tegu oli ilusa valge talveilmaga, olime külalisele kaasa võtnud sooja talvemantli ja saapad. Mari sai kohe lennujaamast väljudes näha esimest korda elus lund.

Ta jääb siia!
Kuna jamade tõttu tema äralennuga kodumaalt kulus mitu nädalat, juhtus nii, et tema siin viibimise aeg lühenes terve nädala võrra: 45 päevast jäi järele 38. Paari päevaga oli aga selge, et Mari tahab minuga jäädagi. Otsustasime abielluda! Nii tuli hakata siinse bürokraatia ja seadustega tutvuma.

Kuidas see küll käib?
Et Mari saaks minuga abielluda, pidi tal olema ka seda lubav dokument ja sünnitunnistus kodumaalt. Kaasas tal neid dokumente polnud, aga ta palus emal need postiga saata. Läksime saadetud dokumentidega Raplasse perekonnaseisuametisse, aga seal öeldi, et dokumendid on küll korrektsed, aga need pole legaliseeritud. Mari lasi siis emal saata uued, mis said juriidilise jõu nii Filipiinidel kui ka Eestis.

Kuna Eestis on seadus, et abiellumise avalduse sisseandmise ja kooselu registreerimise vahel peab olema 30 päeva, oli olukord üsna kriitiline, sest aeg tiksus lootusetult viisa lõpu poole. Seega tuli meil Mari siin viibimise viisat pikendada, et saaksin ta naiseks võtta ja koos elama hakata. Tallinnas migratsiooniametis sai küll nalja – ametnik, kes oli pandud välismaalaste viisaasju menetlema, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Minu isa siis suhtles ametnikuga ja mina püüdsin kuuldut Marile selgitada. Saime teada, et viisat ei pikendata ilma mõjuva põhjuseta ja vaid jutt abiellumisest ametnikku ei veennud. Olin pidevas kirjavahetuses ka välisministeeriumiga. Viisa lõpuni oli sel hetkel jäänud vaid paar päeva, aga lahendust ei paistnud.

Lõputu jant
Lõpuks saime asjad niikaugele, et Mari sai viisapikenduse eeldusel, et on kindlaks määratud abiellumise kuupäev. Viisimegi siis Mari viisa eelviimasel päeval dokumendid Rapla perekonnaseisuametisse ja sõitsime sealt otse tagasi Tallinnasse viisat pikendama. Ja ennäe, õnnestuski! Mari ei pidanudki lennukile istuma.

Järgmisel päeval sain Raplast ametnikult meili, et sisse antud legaliseeritud dokument polegi abiellumise jaoks korrektne. Seal oli kirjas tekst hoopis millestki muust, mitte abiellumisest. Mari ema sai taas ülesande tütrele õige dokument hankida ja Eesti poole saata.

Õige paber käes, panime pulmapäevaks 29. aprilli. Üllatuslikult rohkem sekeldusi meile ei antudki!

See tähtis päev
Minna oma imekauni printsessiga ametniku ette, vastata «jah», kirjutades seda, pastakas varba vahel, paberile, panna teineteisele abielusõrmused sõrme – see oli minu ühe suurema unistuse täitumine. Kusjuures sõrmuse sai Mari sõrme üsna ebatraditsiooniliselt: panime sõrmuse tamiili külge, mille riputasime minu parema jala suure varba külge, ja nii ma oma vilunud osavusega sõrmuse talle sõrme tõmbasingi. Küll see oli ilus päev! Pulmapeo pidasime suvel suure aiapeona.

Olen väga tänulik oma perele – isale, emale, õele. Ilma nende toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik sündinud.

Kuidas ma endale internetist naise sain | Juuli 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 125

Kuna suhtlesin sel ajal ühe sõbraga USAst, kes püüdis oma tüdruksõpra Filipiinidelt külla kutsuda, mõtlesin, et äkki otsiks ka endale naist sealt kandist. Vaatasingi ringi saidil nimega «Date in Asia», suhtlesin paljudega. Tutvusin selle kaudu ka Filipiinidelt Mindanao saarelt pärit Marilouga – minu praeguse abikaasaga!

Esimese vestluse käigus jutustasime nii kaua, kuni ta pidi seal kaugel maal magama minema. Nii suhtlesime ka järgmisel päeval ja sellest järgmistel päevadel. Tegime videokõnesidki, kui kehv internetiühendus seda lubas. Kuna ütlesin, et Mari on ilus eesti nimi, lubas ta end ka selle nimega kutsuda.

Õpetasin talle eesti sõnu ja näitasin fotosid meie lumisest talvest. Kõik sujus!

Nii meist saigi paar – isegi imestasin!
Muidugi tekkis kohe küsimus, mis edasi saab. Kas suhe jääb virtuaalseks? Kaalukauss langes Mari Eestisse tulemise poole. Loomulikult oli mul alguses kahtlusi ja kindlasti ka temal, aga mõtlesin: mis meil kaotada? Leppisime kokku, et kui talle ei meeldi minu juures, reisib ta koju tagasi.

Jah, idee oli hea, aga seda teostada polnud sugugi kerge. Selgus, et pean küllakutse kirjutama, et ta saaks selle alusel Schengeni viisat taotleda. Kuna puutusime sellega kokku esimest korda, võtsime appi sealpoolse agendi, kes aitaks pabereid täita ja õpetaks, kuidas käituda viisaintervjuul. Vastutasuks soovis ta kopsakat summat, mis oli peidetud teenuste varju. Igasugu paberite täitmise peale kulus mitu kuud.

Kui kõik nõutud tingimused olid täidetud, reisis Mari teise suuremasse linna Cebusse, kus ta sai Norra saatkonnas, mis esindab Eestit, viia sisse viisadokumendid ja intervjuu anda. Jäime otsust ootama.

Ja otsus tuli!
See oli aga negatiivne. Põhjuseks toodi, et me pole Mariga kohtunud. Selle vaidlustamise ettevalmistamiseks kulus jälle mitu nädalat, koos põhjaliku kirjeldusega minu olukorrast.

Saime vastuse järgmise päeva hommikul – see oli positiivne. See 45-päevane viisa oli suur rõõm, aga takistused sellega ei lõppenud.

Viisa olemas, muretses agent kohe edasi-tagasi lennupiletid, mis olid vägagi
kallid. Mari pakkis oma asjad ja reis võis alata.

Need hirmsad lääne mehed!
Mari lendas oma kodusaarelt pealinna Manilasse ja läks, piletid näpus, check-in’i, aga sealt edasi teda ei lastud, sest ta polnud läbinud seminari, kuidas end Euroopas meeste eest kaitsta. Nii tal jäigi reis sel korral pooleli. Piletid tuli tühistada ja otsida hotell.

Paari päeva pärast seisis Mari agendi ümbervormistatud piletitega taas check-in’is ja lootis leebemate ametnike peale, aga jällegi pidi ta kurvana tagasi minema. Ei aidanud muu, kui lennata jälle Cebu linna ja oodata seal võimalust seminar läbida.

Ettenähtud päeval läks Mari seminarile, maksis selle eest rahagi, aga tõendit talle ei antud. No miks ometi? Sest ta polnud minuga kohtunud! Samas kästi tal Manilas asuvasse kontorisse minna. Saatsime sinna igasugu kirju ja oh imet – ta saigi puuduoleva dokumendi.

Seekord vormistas Mari ise ilma agendita lennupiletid ümber ja selgus, et piletid polnud nii kallid, kui agent enne väitis. Nii seisiski Mari kolmandat korda check-in’is! Seekord läks kõik õnneks ja ta sai lennukile.

Vahepeatusega Istanbulis, maandus lennuk Mariga Tallinna lennujaamas täpselt minu sünnipäeval!

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 123

Haapsalust olen tegelikult palju sõpru leidnud. Üks neist on Kaido Kikkas ehk lihtsamalt Kakk. Kaido on minuga sama vana ja sama diagnoosiga. Vahe on vaid selles, et tal on see puue leebemal kujul. Ta on aga sama ettevõtlik ja aktiivne kui mina.

Miks ma temast räägin?
Kakk läks informaatikat õppima ja tõi 1993. aastal mulle TTÜst ühe Eestis tol ajal laineid löönud riistapuu, mida nimetati kooliarvutiks Juku. Selle pidevalt kokku jooksva asjandusega  õppisin tundma arvuti olemust. Põhiliselt pidin ise katse ja eksituse meetodil aru saama, kuidas asi käib. Oli ka mõni targem tuttav, kes paar korda mul külas käis ja üht-teist näitas.

Kaiu kooli füüsikaõpetajaltki sain alguses Juku kohta nõu. Paari aasta pärast, kui mul juba parem arvuti oli, tuli sama õpetaja minult nõu küsima. Nõnda ma õppisin.

Järgmine suur samm
Kui 1995. aasta keskel hakkas internet levima, läks teadmiste hankimine lihtsamaks. Siginesid ka uued tutvused ja ühel hetkel hakkasin haldama interneti jututuba nimega Vanalinn.

Vanalinn oli nagu virtuaalne linn. Kõik käis tekstipõhiselt. Linnas olid erinevad kohad-tänavad, kuhu minemiseks pidi kasutaja kasutama käske. Tol ajal olid sellised jututoad noorte seas üsna populaarsed, sest Facebook polnud veel sündinud ja ka Skype’i polnud. Minu jututuba oli kasutajate sõnul hea auraga koht, sest ma ei lasknud kasutajatel ropendada ega lollusi teha. Viskasin sellised jututoast välja.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

Uued virtuaalsed sõbrad
Vanalinna jututoa kasutajad said aegajalt ka reaalselt kokku. Palju kohtumisi toimus minu kodus, sest olin ju jututoa tähtsaim isik. Mäletan ühte oma sünnipäeva mu pisikeses Kaiu kodus, kuhu oli kokku tulnud umbes kolmkümmend noort, peamiselt Tallinnast ja Tartust.

Pisike ühepereelamu oli kahes kihis täis lõbusaid tegelasi, kes pidutsesid ja musitseerisid. Tol 1999. aasta veebruaris toimunud läbul astus üles ansambel PressEscape – jutuka tegelastest koosnev punt, kes laulis mulle kui oma «linnapeale».

Jututoas tekkisid mu esimesed suhted tüdrukutega. Reaalses elus ei saanud ma verbaalselt suhelda, aga virtuaalses keskkonnas polnud mingeid probleeme. Tehnika võimaldas mul olla teistega võrdne ning leida sõpru ja sõbrannasid. Jutukas sain end väljendada nii nagu tavaline inimene.

Et kas salgasin virtuaalmaailmas maha, milline ma reaalses elus olen? Ei! Ma ei teinud saladust sellest, et olen ratastoolis ja klõbistan varvastega arvuti klaveril. Rääkisin kõigest ausalt.

Kord olid kolm-neli sõbrannast tudengineiut Tartust minusse korraga kiindunud. Käisid mul külaski mitu korda. Aga mina olin sellal noh, kuidas öelda – kohmetu ja kiindumusest kaugemale asi ei läinud. Võib-olla seepärast, et nad ajasid mu segadusse.

Minu elu võit
Tänu kõigele sellele olen nüüd abielus oma unelmate printsessiga, sest oskan olla temaga hea ja teda hinnata. Tean, et inimese tähtsam osa on tema hing ja olemus. Mis oleks minust saanud ilma Kaku toodud esimese arvutita? Sellest ei taha mõeldagi

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm

 

Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly'ga sai Meelis hästi läbi. "Õigemini nagu õed-vennad ikka," täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly’ga sai Meelis hästi läbi. “Õigemini nagu õed-vennad ikka,” täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub

Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu

Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?

Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

“Ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Tiina Kõrtsini) ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Foto: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht)

 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 16. mai 2016

Jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks leidis maailma teisest otsast elu armastuse ja abiellus.

“Ma olin juba leppinud sellega, et on hea, kui leian tüdruku, kes on lihtsalt nõus minuga koos olema, aga nüüd on mul tüdruk, kelle oleksin tuhandete seast valinud ka siis, kui ma ei oleks puudega!” ütleb jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks, kes leidis oma südame printsessi seitsme maa ja mere tagant Filipiinidelt. Paar nädalat tagasi kirjutas kõnevõimetu mees, pastapliiats varvaste vahel, perekonnaseisuametis oma jah-sõna.

“I am so blessed I am loved by you…,” kostab 29. aprilli pärastlõunal Rapla kivisilla juures sametine helisev hääl. Lauljaks on eksootilise välimusega beežis lendlevate varrukatega kleidis noor naine, lilled juustes ja pruudikimp käes.

Ta hoiab käest kinni šiki hõbehalli ülikonnaga mehel, kes sõidab tema kõrval elektriratastoolis, kruusakivid rataste all ingliskeelsele laulule rütmi kaasa krõbistamas. Vaatepilt on ebamaiselt lummav. Paar läheb üle silla, üle vöötraja teisele poole maanteed ja sealt edasi maavalitsusse.

Abielu registreerima. Sellist peigmeest, kes kirjutab abielutunnistusele allkirja kirjutusvahendit varvaste vahel hoides, pole siin varem nähtud. Ja kes teab, kas uskuda või mitte, aga sealsed elanikud räägivad, et Raplas pole kunagi varem nähtud ka niivõrd ilusat pruuti ja nii õnnelikku peigmeest.

PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe) PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe)

 

Ilmselgelt on ennenägematu seegi, et peigmees paneb pruudile sõrmuse sõrme varba külge kinnitatud tamiili abil. Meelis ju oma puude tõttu käsi kasutada ei saa, seega tuli välja nuputada, mida teha.

“Meelis ütles mulle, et mõni ta sõber võib ju mulle sõrmuse sõrme panna. Ma ei olnud nõus. Ütlesin talle, et ma ei abiellu ju mitte sinu sõbra, vaid sinuga!” muheleb Meelise abikaasa Marilou.

“Tema on õige!”

“Sa ära pabista, ta on see õige!” kinnitas Meelis mulle jaanuaris, kui olin ta pärast mures, kas tutvusportaalis kohatud naist võib ikka täienisti usaldada. “Eks see veidi hullumeelsus ole. Aga ma arvan, et ta on just see, keda ma olen 101 aastat otsinud. Olen selles 99,99% kindel. Pean riskima!” ütles Meelis tookord.

Või õigemini kirjutas, sest rääkida ta ei saa. Tal oli sündides reesuskonflikt ja kui abi lõpuks temani jõudis, oli juba paraku liiga hilja.

Risk oli suur, aga Meelis on oma eluga juba varemgi näidanud, et tema kuulus lause: “Elu on elamiseks, mitte virisemiseks,” pole kõigest sisutühi plakat, vaid just täpselt nii ta elabki – ta ei jäta midagi tegemata pelgalt sellepärast, et on oht ebaõnnestuda. Ta maalib, pintsel varvaste vahel, tegutseb IT-alal, tantsib line-tantsu ratastooliga ja on isegi kõnevõimetuna juhtinud oma raadiosaadet “Jalamees teab ja arvab”, kus ta tegi saatekülalistega intervjuusid kõneroboti abiga. Nii et – risk Meelist ei kohuta.

Praegu, aasta pärast Marilouga tuttavaks saamist teab ta kindlalt, et tegi õige valiku. Veelgi enam – et ta on leidnud elu armastuse. “Erivajadus pole mingi takistus, et olla õnnelik! Kui ma end haletseks, ei tuleks õnne otsimisest midagi välja. Positiivsus ennekõike!”

Marilou ehk eestipäraselt Mari paneb käe abikaasa omale ja naeratab talle.

“Mind on Meelisega nii õnnistatud,” ütleb pruunisilmne kaunitar. On soe kevadpäev. Nende koduaias õitsevad punased tulbid. Peagi istutab Mari koos Meelise emaga kasvuhoonesse tomatitaimed. Maal on aias palju tööd. Ja Mari lööb igale tööle käed külge.

Veebruaris oli aga Eestis lumi maas ja paukus pakane. Ühel sellisel krõbedal talvepäeval ootas Meelis, kel juhtumisi oli samal päeval sünnipäev, lennujaamas sedasama pruunsilma, kes praegu vaatab talle tulbiõisi täis aias õrnalt otsa.

Ootusärevus oli tookord tohutu, sest see oli esimene kord näha interneti tutvumisportaalis leitud naist silmast silma.

Oodates printsessi

Meelis kirjutas Marile kohe tutvuse alguses avameelselt enda erivajadusest. Marit see aga ei kohutanudki. Tema nägi Meelise puude taga tarka ja andekat meest.

“Kui ta ütles mulle, et kirjutab arvutiklaviatuuril varvastega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ta seda teeb. Ja jalaga maalida! Ma ei oska isegi kätega maalida!” on Mari abikaasat juba tutvuse algusest saati imetlenud.

Internetis kirjutades said mõlemad peagi aru, et vaatavad elule sarnase pilguga. Nii oli vaid aja küsimus, millal sõprus kasvab sujuvalt millekski enamaks. Kui Meelis lõpuks südame rindu võttis ja küsis, kas Mari oleks valmis sõitma temaga Eestisse kohtuma, sai ta jaatava vastuse.

Filipiinidelt Eestisse tulemine oli suur samm. Aga see harmoonia, mida Mari Meelisega suheldes tundis, andis kindlust see samm astuda.

“Meelis on alati nii positiivne! Isegi kui tal on mured, ei pane ta neid minu õlule, vaid säästab mind. Naeratab ja ütleb, et kõik on korras. Ma tunnen end temaga hoitu ja armastatuna ning nii soovin endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,” räägib Mari heas inglise keeles. Eesti keeles teab ta praegu vaid mõnd üksikut sõna.

Enne esimest kallistamist lennujaamas tuli aga läbi teha mitmed tehniliselt rasked katsumused viisa ja muude vajalike dokumentide kättesaamiseks.

Meelis aga ei andnud alla.

“Ta ütles mulle, et ta pole Mella, kui ta ei saa sellega hakkama,” naerab Mari. Mehe järjekindlus pani teda tundma end väga erilisena.

Viimaseks komistuskiviks sai dokument, mis tõestaks, et Mari on läbinud kodumaal enesekaitse koolituse, sest on ette tulnud juhtumeid, kui filipiinlasi on välismaal ahistatud. Lõpuks sai ta siiski vastava paberi ja kolmandal katsel lubati Mari lõpuks lennuki peale.

Meelis imestab siiani, kuidas neil õnnestus kogu asjaajamiste kadalipust läbi tulla nii Mari reisi plaanides kui ka juba

Eestis olles. Seda suurem on praegu rõõm. Juba lennujaamas, kui tumedasilmne sünnipäevakink naeratades Meelise juurde astus, teadis ta, et sisetunne polnud teda alt vedanud. Nädalapäevad hiljem vastas Mari tema abieluettepanekule jaatavalt.

“Igaühe jaoks on kuskil keegi. Olgu ta siis kas või maailma lõpus,” on Meelis veendunud.

“Aga ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Meelise sõber andis tema armastuse leidmisele esimese tõuke

See oli Meelise välismaal elav erivajadusega sõber Aul, kes soovitas talle üht suhtlusportaali, kust võiks endale leida tüdruku just Filipiinidelt.

“Ta teadis, et mul oli mitu aastat tüdruksõber just sealt riigist ja ta uuris, kuidas ma ta leidsin,” räägib Aul.

“Ma olin ühtaegu murelik ja põnevil, sest ma tõesti soovisin, et ta leiaks endale kellegi. See juhtuski ja ma olen nende pärast väga rõõmus,” ütleb ta, et kuigi tema enda suhe lõppes hiljuti, on ta kindel, et just Filipiinid on õige koht, kust erivajadusega mees võib endale leida pühendunud elukaaslase.

“Inimesed suhtuvad väga negatiivselt internetist leitud suhetesse ja arvatakse, et kõik inimesed on petised. See pole üldse nii. Filipiinide tüdrukud on kõige armastavamad ja hoolitsevamad, keda erivajadusega mees üldse leida võib.

Loomulikult, osa neist võivad olla petised, aga suurem osa otsib siiski tõsist suhet.”

“Filipiinidel on tüdrukud saanud teistsuguse kasvatuse. Nad teevad kõikvõimaliku oma mehe heaks, sõltumata ette tulevatest raskustest. Kõik, mis nad vastu ootavad, on armastus ja toetus. Mul on kahju seda öelda, aga Meelis poleks kunagi leidnud kedagi Marilou sarnast Eestist.

“Kui kellelgi on nende suhte kohta midagi halba öelda, siis küsigu endalt, miks keegi tahab veeta kogu elu koos mehega, kel on erivajadus, selle asemel et leida terve mees mõnest rohkem arenenud riigist, näiteks USAst? See on tõestus, et neil on tõeline armastus ja ma olen väga rõõmus, et sain neile teineteise leidmisel abiks olla.”

Link originaalartiklile…

“Erivajadus pole takistuseks, et olla nagu teised inimesed.”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 5. aprill 2016, fotod: Arno Saar

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

Jalaga maaliv Meelis Luks: miski pole võimatu, kui on olemas tahe.

“Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis,” ütles sügava puudega Meelis Luks riigikogus avatud näitusel. Seal on näha tema ja kolme Soomest pärit suu- ja jalaga maaliva kunstniku maalid.

Toompea lossi kolmanda korruse kunstisaalis avati eile näitus “Kunst ilma käteta”. Üles on pandud Eesti ja Soome kunstnike maalid, mis on valminud nii, et kunstnik on hoidnud pintslit kas suus või varvaste vahel.

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Eesti kunstnikest olid näitusel ainsana Meelis Luksi tööd ja soomlastest Anja Nummineni, Lissu Lundströmi ja Paula Mustalahti looming.

“Aeg oli küps, et taas rohkem kui üle kümne aasta riigikogus oma kunsti näidata. Küps selles mõttes, et näidata rahvaesindajatele, et ka puudega on võimalik elada ja et puudega inimesed ei ole n-ö alamklass,” kirjutas Meelis Luks ehk Mella hommikul enne näitust Õhtulehe küsimustele vastates.

Näituse avamisel ütles ta kõneroboti vahendusel, et üks tema eesmärk on alati olnud näidata inimestele, et erivajadus pole takistuseks, et olla teistega võrdne. Ta märkis, et kunsti saab teha teistega võrdsel tasemel ka siis, kui hoida pintslit mitte sõrmede, vaid varvaste vahel.

“Sest me oleme kõik ennekõike inimesed, ja ma ei eksi, kui ütlen, et meil kõigil on mingi puue. Lihtsalt me ei pane mõnd viga tähele. Minul on visuaalselt tuvastatav see viga, aga mõnel võib see muul moel väljenduda. Mul on hea meel oma loomingut näidata ja tõestada, et mitte miski pole siin ilmas võimatu, kui on suur tahtejõud ja meie ümber on head sõbrad. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!” rääkis Luks.

Ta andis edasi ka oma sõnumi riigikogule: “Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis.”

See soov sai aga suuresti öeldud õhku, sest kunstnikele tunnustust jagama tulnud riigikogu liikmeid võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Suur osa näituse avamisele tulnud inimestest olid kunstnike lähedased ja sõbrad.

Riigikogu esimees Eiki Nestor tänas kunstnikke lillekimpudega, aga oli selleks ajaks juba lahkunud, kui talle sooviti kingitusena üle anda Mella maalidega kalender.

Nestor ütles siiski samal päeval ilmunud pressiteates, et tegu on erilise näitusega.

“Lisaks rikkale mõttemaailmale ja meisterlikule kujutlusvõimele väärib tunnustust nende kunstnike tahtejõud oma soovide elluviimisel,” ütles Nestor.

Näituse korraldas riigikogu kantselei koos Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Eesti Ühinguga, mille eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele.

Link originaalartiklile…

Share via