Koolikoht ei ole ainult meetrite küsimus

On saabunud aeg, mil meie pere noorim liige peab sügisel minema esimesse klassi tarkust taga nõudma. Ta on meil juba kaks õppeaastat käinud eelkoolis. Kõigepealt läbis ta Reaalkooli eelkooli ja lõppenud õppeaastal Inglise Kolledži eelkooli.

Lucas oskab lugeda ja kirjutada kahes keeles ning ega arvutaminegi talle võõras ole — saab hakkama. Kusjuures huvitav on see, et ta kirjutab ka inglise keeles üsna hästi, kuigi koolis õppis ta ju eesti keeles.

Kevadel tuli meil seega kool valida.

Meile lähim kool asub umbes 600 meetri kaugusel — Tallinna Kunstigümnaasium. Kuna suhtleme tihedalt teiste lapsevanematega ja elame koolile visuaalses mõttes üsna lähedal, siis teame, et sellel koolil ei ole just parim maine. See ei tekitanud meis tunnet, et tahaksime oma lapse kooliteed just sealt alustada.

Meie valik langes Tallinna Avatud Koolile. Selle valiku märkisime ka Haridusameti LAUR keskkonnas ära. Taotluse esitamisel oli kirjas, et võimaluse korral arvestatakse ka lapsevanema soovi. Mõtlesime, et olgu — tehtud.

Aga selgus, et asi ei ole sugugi nii lihtne.

Tuli kiri, milles teatati, et meie poeg on määratud hoopis Tallinna Kunstigümnaasiumisse. Paberil tundub see loogiline: lähim kool määratakse lapsele elukohajärgseks kooliks.

Aga päriselus ei ole lapse koolikoht ainult meetrite küsimus.

Tegin selle kohta Haridusametile vaide, sest minu küsimus oli lihtne: kui lapsevanema soovi küsitakse ja lubatakse võimaluse korral arvestada, siis kuidas seda tegelikult kaaluti? Miks ei arvestatud meie eelistatud kooli ning miks määrati lapsele kool, mida me ei valinud?

Haridusameti vastus oli sisuliselt see, et lapsevanema sooviga arvestatakse ainult võimalusel ning vanemal puudub subjektiivne õigus konkreetsele koolile. Sellest saan ma aru. Ma ei väidagi, et igal lapsevanemal peab olema automaatne õigus saada lapsele koht täpselt selles koolis, mida ta soovib.

Aga kui vanema soov on osa taotlusest, siis ei tohiks see olla ainult formaalne lahter. Peaks olema arusaadav, kas seda soovi kaaluti ja miks seda ei olnud võimalik arvestada.

Vahepeal selgus aga veel üks oluline asjaolu: Tallinna Kunstigümnaasiumisse ei ole Lucas Nikolase isal ehk minul ratastooliga tegelikult asja, sest ligipääs puudub. Kusjuures maja sees on olemas invalift, aga see ei muuda veel hoonet tervikuna ligipääsetavaks.

Seetõttu tegin teise vaide ja keskendusin just ligipääsetavuse teemale.

See on midagi enamat kui koolieelistus.

Ma olen ratastoolis lapsevanem. Minu jaoks ei tähenda lapse kool ainult kohta, kuhu laps hommikul läheb. See on koht, kuhu pean vajadusel pääsema ka mina — arenguvestlusele, lapsevanemate koosolekule, õpetajaga kohtuma, kooliüritusele või lapsega seotud küsimusi lahendama.

Lapsevanema roll ei lõpe kooliukse juures.

Kui kool on kodule kõige lähemal, aga ratastooliga lapsevanemale ei ole see päriselt ligipääsetav, siis ei saa öelda, et otsus on tehtud lapse ja pere tegelikke vajadusi arvestades. Kaugus kaardil ei näita alati tegelikku ligipääsu.

Ligipääsetavus ei ole mugavus. See ei ole erisoov. See on eeltingimus, et puudega lapsevanem saaks osaleda oma lapse koolielus teiste vanematega võrdsetel alustel.

Just see ongi minu jaoks kogu loo keskne küsimus.

Koolivaliku puhul räägitakse sageli sellest, kui kaugel kool kodust asub. Aga vähem räägitakse sellest, kas lapsevanem üldse pääseb sellesse kooli. Kas ta saab osaleda koosolekul? Kas ta saab minna õpetajaga kohtuma? Kas ta saab liikuda koolimajas ilma ebamõistliku kõrvalise abita? Kas ta saab olla oma lapse jaoks kohal?

Need ei ole teisejärgulised küsimused.

Kui avalik teenus on mõeldud kõigile, peab see olema ligipääsetav ka puudega inimestele. Munitsipaalkool ei ole ainult laste õppekoht, vaid osa avalikust teenusest, kus lapsevanemal on seadusest tulenevad õigused ja kohustused.

Minu teine vaie saadeti edasi Tallinna Linnavalitsusele ning seda vaadatakse läbi 30 päeva jooksul.

Ma ei kirjuta sellest ainult ühe koolikoha pärast.

Kirjutan sellepärast, et ligipääsetavus ei tohiks jõuda otsustesse alles siis, kui inimene peab selle eraldi probleemina välja võitlema. See peaks olema loomulik osa avaliku teenuse korraldamisest.

Kui linn küsib lapsevanema koolieelistust, tuleb seda päriselt kaaluda.
Kui lapsevanem on ratastoolis, tuleb ligipääsetavust päriselt hinnata.
Kui lapsele määratakse kool, peab see lahendus toimima mitte ainult kaardil, vaid ka päriselus.

Lapse koolitee ei alga ainult klassiruumist. See algab kodu ja kooli koostööst.

Ja selles koostöös peab olema võimalik osaleda ka lapsevanemal, kes liigub ratastooliga.