Kell pool üks | Proloog

21. veebruaril 1968, kell pool üks päeval, sündisin ma Rapla haiglas.

Oli kolmapäev. Eesti kandis siis nime Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Rapla oli väike rajoonikeskus, Tallinn veidi rohkem kui viiekümne kilomeetri kaugusel. Tavalisel päeval polnud see pikk maa. Minu elu teisel päeval sai sellest saatuslik vahemaa.

Ma ei mäleta oma sündi. Olen selle loo kokku pannud hiljem kuuldud faktidest ja üksikutest mälestuskildudest. Ma ei tea, kas tol veebruaripäeval sadas lund, kes mind esimesena puudutas või mida emale pärast sünnitust öeldi.

Tean vaid kõige olulisemat: sündides ei olnud mul midagi häda.

Hingasin, nutsin ning liigutasin käsi ja jalgu. Miski ei andnud põhjust arvata, et minu elu hakkab kulgema teisiti kui teistel lastel.

Rapla haigla oli tagasihoidlik nõukogude rajoonihaigla. Koridoride põrandaid kattis kulunud linoleum, seinte alumine osa oli värvitud läikiva õlivärviga. Õhus segunesid desinfitseerimisvahendi terav lõhn, keedetud haiglapesu niiskus, ravimid ja köögist kanduv toit.

Meditsiiniõed liikusid palatite vahel valgetes kitlites, juuksed mütsi alla peidetud. Töövahendid olid metallist ja klaasist. Süstlaid ning instrumente pesti, keedeti ja kasutati uuesti. Koridoris helises ketasvalimisega telefon, metallist kandikud kõlksatasid ning rasked uksed sulgusid summutatud mütsatusega.

Kõik näis olevat oma kohal. Ometi võis kõige vajalikumal hetkel selguda, et midagi puudub.

Pärast sündi mind puhastati, kaaluti ja mähiti haigla valgetesse linadesse. Minu andmed kirjutati käsitsi paberile: 21. veebruar 1968, kell 12.30.

Mu ema võis viimaks kergemalt hingata. Tal oli juba nelja-aastane tütar, minu õde Ly. Nüüd oli perre sündinud teine laps.

Nõukogude sünnitusmajades hoiti vastsündinuid sageli emadest eraldi lastetoas ja toodi nende juurde kindlatel aegadel. Tõenäoliselt veetsin seal ka mina oma esimese pärastlõuna ja öö, ühes väikeses voodis teiste tihedalt linadesse mähitud laste kõrval.

Veebruaripäev lõppes vara. Akende taga läks pimedaks ning palatites süüdati tuhm kunstvalgus. Haigla jäi öösel vaiksemaks, kuid koridorides kostsid endiselt valveõe sammud ja uste avanemine.

Järgmisel päeval märgati, et mu nahk oli hakanud kollaseks tõmbuma.

Ma ei tea, kes muutust esimesena nägi. Võib-olla märkas seda meditsiiniõde, kui tõstis mind akna juurde päevavalgusesse. Ta võis vaadata mu nägu ja silmavalgeid, vajutada sõrmega õrnalt mu laubale ning kutsuda seejärel arsti.

Võeti vereproov. Klaastoru märgistati ja viidi laborisse.

Mu ema ei teadnud esialgu midagi. Tema viibis teises palatis ning ootas, millal laps jälle tema juurde tuuakse. Võimalik, et talle öeldi ainult, et mind tuleb uurida või jälgida. Tolle aja haiglas otsustasid arstid, kui palju patsient teadma pidi. Ema ülesanne oli usaldada ja oodata.

Uuringud näitasid, et tegemist ei olnud tavalise vastsündinukollasusega. Minu ja ema vere vahel oli tekkinud reesuskonflikt. Ema organismis moodustunud antikehad lõhkusid minu punaseid vereliblesid ning nende lagunemisel kogunes verre bilirubiin. Liiga kõrge bilirubiinitase võis kahjustada aju.

Mul oli kiiresti vaja verevahetust.

Selleks oli vaja sobivat doonoriverd, kuid Rapla haiglas seda ei olnud. Veri tuli tuua Tallinnast.

Haiglal polnud aga autot, millega sellele järele sõita.

See on kogu loo kõige raskemini mõistetav osa. Vajalik ravi oli teada ja veri oli olemas, kuid puudus sõiduk, mis oleks selle õigel ajal Raplasse toonud. Minu elu hakkas sõltuma mitte ainult arstidest ja meditsiinist, vaid autost.

Kuskil haigla kabinetis tõsteti telefonitoru. Numbrid valiti kettalt ükshaaval ning oodati ühendust. Tõenäoliselt otsiti autot, juhti ja asutust, kellel oli õigus sõiduk välja saata. Täpset sündmuste käiku ma ei tea.

Nõukogude süsteemis kuulus kõik justkui riigile, kuid vajaduse hetkel võis selguda, et vajalik asi asub vales kohas, kuulub teisele asutusele või pole inimest, kes tohiks selle kasutamiseks kohe korralduse anda.

Samal ajal jätkus haiglas tavapärane töö. Jagati ravimeid ja toitu, pesti põrandaid ning täideti haiguslugusid. Mu ema ootas palatis. Talle ei öeldud, et minu aju võib olla ohus, ega selgitatud, mida iga mööduv tund võib tähendada.

Mina olin ühe päeva vanune ega saanud kellelegi öelda, mis mu kehas toimus. Minu ainus nähtav märguanne oli kollaseks muutunud nahk.

Viimaks leiti transport ning veri jõudis Tallinnast Raplasse. Ma ei tea, kes selle tõi, millise autoga sõideti või kui kaua tee aega võttis.

Seejärel alustati verevahetust.

Mind viidi raviruumi, kuhu mu ema kaasa ei pääsenud. Uks suleti. Minu verd eemaldati väikeste koguste kaupa ja asendati sobiva doonoriverega. Personal jälgis mu hingamist ja südametööd ning kirjutas käsitsi üles protseduuri käiku.

Verevahetuse juures töötanud meditsiiniõde viis minust eemaldatud verd anumaga ruumist välja.

Mu ema seda ei näinud. Tema viibis endiselt palatis ega teadnud, mis teisel pool suletud ust toimus.

Mulle on hiljem räägitud, et eemaldatud veres ei paistnud enam õieti punaliblesid. Ma ei tea, kes seda tol hetkel märkas või kelle kaudu teadmine hiljem minuni jõudis. Minu kujutluses on sellest saanud üksainus sünge pilt: medõde kõnnib mööda haigla hämarat koridori, käes anum minu kehast võetud ebaloomulikult kahvatu verega.

Tema sammud kajavad kulunud linoleumil. Ühe ukse taga püütakse päästa vastsündinut. Teise ukse taga ootab ema, teadmata olukorra tõsidust.

Verevahetus päästis mu elu. Bilirubiinitase langes ja kollasus hakkas taanduma. Väliselt võis tunduda, et kõige suurem oht on möödas.

Kuid veri oli saabunud liiga hilja.

Selleks ajaks oli kahjustada saanud minu aju liikumist juhtiv osa. Seda ei olnud võimalik kohe näha. Mu peas ei olnud haava, käed ja jalad olid alles ning süda lõi. Kahjustuse tagajärjed said ilmneda alles hiljem, kui teised lapsed hakkasid pead hoidma, istuma, seisma, kõndima ja rääkima.

Emale ei öeldud esialgu, et midagi võis olla valesti läinud. Võib-olla ei teadnud arstid veel kahjustuse ulatust. Võib-olla aimasid nad ohtu, kuid ei tahtnud sellest rääkida. Vaikimine võis olla ka tolle aja meditsiinikultuuri osa: arst otsustas, personal tegutses ja patsiendile anti vaid nii palju teavet, kui vajalikuks peeti.

Nii jäi ema uskuma, et ravi oli tehtud ja oht möödas. Tema laps oli elus ning kollane värv taandus. Kodus oli nelja-aastane Ly, kelle juurde tuli tagasi minna, ja pere, kes ootas meid haiglast koju.

Alles järgnevate kuude ja aastate jooksul sai selgeks, et minu elu oli nende esimeste haiglapäevadega pöördumatult muutunud.

Kõige raskem on mõelda sellele, et ma ei sündinud sellisena. 21. veebruaril kell pool üks tulin maailma terve lapsena. Järgmisel päeval muutusin kollaseks. Tallinnas oli olemas veri, mis võinuks mind aidata, kuid Rapla haiglal ei olnud autot, millega seda õigel ajal tuua.

Täiskasvanud otsisid transporti ja pidasid telefonikõnesid. Ema ootas teadmatuses. Haigla kell käis edasi.

Minu elu esimene võit oli ellujäämine.