Kell pool üks

21. veebruaril 1968, kell pool üks päeval, sündisin ma Rapla haiglas.

Oli kolmapäev. Eesti kandis siis nime Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Tallinn oli pealinn, Rapla väike rajoonikeskus ning nende vahele jäi veidi üle viiekümne kilomeetri talvist maanteed. Tavalisel päeval polnud see pikk vahemaa. Minu elu teisel päeval muutus see aga määratuks.

Mina oma sündi ei mäleta. Olen selle loo kokku pannud hiljem kuuldud üksikutest faktidest ja teadmisest, milliseks mu elu kujunes. Ma ei tea, kas 21. veebruaril sadas lund. Ma ei tea, kas taevas oli hall või paistis läbi haiglaakende talvine päike. Ma ei tea, milline arst mind vastu võttis ega kes mind esimest korda puudutas.

Tean ainult kõige olulisemat.

Sündides ei olnud mul midagi häda.

Tulin maailma terve lapsena. Hingasin, nutsin ja liigutasin käsi ning jalgu. Minu juures ei olnud midagi, mis oleks sundinud arste kiirustama või pannud ema kartma, et tema lapse elu on ohus.

Rapla haigla oli väikese rajoonikeskuse haigla. Hoone oli ehitatud kõigest viisteist aastat varem, kuid selle seinte vahel valitses juba nõukogude asutustele omane väsimus. Koridoride põrandaid kattis kulunud linoleum. Seinte alumine pool oli võõbatud läikiva õlivärviga, et seda saaks märja lapiga pesta. Värv võis praguneda, kuid pidi jätma puhtuse mulje.

Õhus segunesid desinfitseerimisvahendi terav lõhn, keedetud pesu niiskus, ravimid ja haiglaköögi toit. Kusagil kolises metallnõu. Kusagil veeretati ratastel lauda mööda ebatasast põrandat. Uksed sulgusid raskelt ning sammud kostsid koridoris kaua pärast seda, kui inimene oli juba nurga taha kadunud.

Kõik oli riigi oma: hoone, voodid, telefon, ravimid, autod ja inimesed oma ametites. Ometi võis just kõige vajalikumal hetkel selguda, et midagi ei ole. Või on see olemas kusagil mujal. Või pole kedagi, kes tohiks selle ära tuua.

Kuid kell pool üks ei teadnud sellest veel keegi.

Mina olin sündinud.

Mind puhastati, kaaluti ja mähiti haigla valgetesse linadesse. Mu nägu võis olla punetav ja sünnitusest kortsus, silmad enamasti suletud ning väikesed käed rusikas. Ma olin üks vastsündinu teiste seas, ilma mineviku ja nähtava ohuta.

Mu ema võis pärast sünnituse lõppu viimaks kergemalt hingata. Üheksa kuud ootamist oli möödas. Laps oli kohal. Laps oli elus. Laps oli terve.

Ma ei tea, kui kaua lubati tal mind enda juures hoida. Nõukogude sünnitusmajades kuulusid vastsündinud suure osa ajast pigem haigla korra kui ema juurde. Lapsed viidi eraldi lastetuppa ja toodi kindlatel aegadel sööma. Emad jäid palatitesse ootama, teadmata alati sedagi, mis mõne ukse taga nende lastega parajasti tehti.

Tõenäoliselt viidi ka mind lastetuppa. Seal seisid kõrvuti väikesed voodid, igas neist tihedalt linadesse mähitud laps. Valgetes kitlites meditsiiniõed liikusid voodite vahel. Juuksed olid mütsi alla peidetud. Töövahendid olid metallist ja klaasist. Süstlaid ning muid instrumente kasutati korduvalt, neid pesti ja keedeti. Palju sellest, mis on tänapäeva haiglas ühekordne, plastist ja steriilsesse pakendisse suletud, tuli tollal pärast iga kasutamist uuesti puhastada.

Minu andmed kirjutati käsitsi haigla paberitesse. Sinise tindiga märgiti nimi, kuupäev ja kellaaeg: 21. veebruar 1968, kell 12.30.

Esialgu polnud minu nime kõrval midagi ähvardavat.

Haigla jätkas oma tavapärast tööd. Telefon helises valvelaual. Õed vahetasid sidemeid ja jagasid ravimeid. Põrandaid pesti. Haiguslugusid täideti. Kuskil nuttis laps, kuni ta sülle võeti või uuesti vaikis.

Veebruaripäev lõppes vara. Akende taga läks pimedaks ning klaasil peegeldusid palatite lambid. Koridori jäeti ööseks nõrk valvevalgus. Radiaatoritest tõusis kuiv kuumus, ent akende lähedal võis olla jahe. Haigla jäi vaiksemaks, kuid ei maganud.

Minu esimene öö möödus.

Järgmisel päeval oli midagi muutunud.

Mu nahk hakkas kollaseks tõmbuma.

Võimalik, et alguses polnud muutus järsk. Vastsündinu nahk on niigi õrn, punakas ja ebaühtlase tooniga. Palati kunstlikus valguses võis kollasus jääda märkamatuks. Võib-olla nähti seda alles akna juures, kahvatus veebruaripäeva valguses.

Ma ei tea, kes seda esimesena märkas.

Võib-olla tõstis meditsiiniõde mind tavapärase kontrolli ajal ja peatus. Vaatas mu nägu, seejärel silmavalgeid ja nahka rinnal. Võib-olla vajutas ta sõrmega õrnalt mu laubale ning nägi, et surve alt vabanenud nahk ei muutunud roosaks, vaid jäi kollaseks.

Ta võis kutsuda teise õe.

Siis arsti.

Pilgud, mis olid eelmisel päeval olnud rahulikud ja harjunud, muutusid tähelepanelikuks. Mind vaadati nüüd kauem. Võeti vereproov. Klaastoru märgistati ja viidi laborisse. Paberitele ilmusid uued arvud ja märkused.

Mu ema ei teadnud esialgu midagi.

Tema oli teises palatis ning ootas, millal laps jälle tema juurde tuuakse. Võib-olla hakkas ta alles siis muretsema, kui tavapärane toitmisaeg möödus või kui õde tuli ilma lapseta. Võib-olla öeldi talle üksnes, et last jälgitakse. Et lapsel on kollasus. Et arst tegeleb temaga.

Tolle aja haiglas ei peetud vajalikuks patsiendile kõike seletada. Arst teadis, õde täitis korraldusi ja ema ootas. Meditsiinilisi otsuseid ei arutatud temaga. Halbadest võimalustest ei räägitud enne, kui neid enam varjata ei saanud — vahel isegi siis mitte.

Haigla suletud uste taga selgus, et tegemist ei olnud tavalise vastsündinukollasusega.

Minu ja ema vere vahel oli tekkinud reesuskonflikt. Ema organismis moodustunud antikehad hävitasid minu punaseid vereliblesid. Nende lagunemisel kogunes mu verre bilirubiin. See värvis naha kollaseks ning võis liiga suure hulga korral jõuda ajju ja kahjustada piirkondi, mis juhivad inimese liikumist.

Eelmisel päeval olin olnud terve laps.

Nüüd oli mul kiiresti vaja verevahetust.

Verevahetuseks oli vaja sobivat doonoriverd.

Seda verd Raplas ei olnud.

Veri oli Tallinnas.

Haigla kontoris või valvetoas tõsteti laualt raske telefonitoru. Numbrid valiti kettalt ükshaaval. Iga numbri järel veeres ketas ragisedes tagasi. Võimalik, et ühendus käis keskjaama kaudu. Võimalik, et helistati mitmesse asutusse. Küsiti verd, transporti, autot ja juhti.

Aga Rapla haiglal ei olnud autot, millega mulle vajalik veri Tallinnast ära tuua.

See kõlab tagantjärele peaaegu uskumatult. Mitte veri ise ei puudunud. See oli olemas veidi rohkem kui viiekümne kilomeetri kaugusel. Puudus sõiduk.

Minu elu sõltus autost.

Nõukogude riik oli saatnud inimese kosmosesse. Ajalehed kirjutasid saavutustest, viisaastakuplaanidest ja helgest tulevikust. Kuid väikesel rajoonihaiglal ei olnud masinat, millega tuua pealinnast verd ühe vastsündinu päästmiseks.

Süsteem oli suur.

Laps oli väike.

Võib-olla otsiti autot teistest asutustest. Võib-olla oli mõni masin olemas, kuid parajasti mujal. Võib-olla puudus juht või polnud kellelgi õigust anda korraldust sõita. Täpset põhjust ma ei tea. Nõukogude puuduse puhul ei tähendanud sõna „olemas” alati, et asja sai kasutada. Auto võis kuuluda haiglale, rajoonile või mõnele teisele asutusele, kuid mitte sellele inimesele, kes seda just sel hetkel vajas.

Ametnikud ja arstid võisid telefoni otsas lahendust otsida. Keegi pidi loa andma. Keegi pidi leidma juhi. Keegi pidi Tallinnasse sõitma, vere vastu võtma ja Raplasse tagasi jõudma.

Kõik see võttis aega.

Minu veres lagunesid samal ajal punalibled edasi.

Kell haigla seinal ei kiirustanud ega aeglustanud. Sekundiosuti tegi oma ringe ühetaolise ükskõiksusega. Koridorides jätkus töö. Jagati lõunasööki. Vahetati voodipesu. Viidi proove laborisse. Kirjutati tähti lahtritesse ja numbreid tabelitesse.

Minu jaoks polnud ükski mööduv tund enam tavaline aeg.

Iga tund võis tähendada süvenevat kahjustust.

Mu ema ootas teisel pool suletud ust. Talle ei öeldud, et minu aju võib olla ohus. Talle ei selgitatud, mida iga viivitatud tund võib tähendada. Võimalik, et teda rahustati üldiste sõnadega. Lapsega tegeldakse. Arstid teavad. Tuleb oodata.

Ootamine oli ainus ülesanne, mis talle anti.

Haiglas on ootamisel oma heli. See on lähenevate sammude kaja koridoris. Ukse käepideme liikumine. Vaikseks jääv vestlus, kui patsient läheneb. Telefon, mis heliseb kellegi teise pärast. Iga valges kitlis inimene võib tuua vastuse, kuid kõnnib hoopis mööda.

Ema võis jälgida ust ja oodata, et keegi viimaks midagi selgitaks.

Keegi ei selgitanud.

Mina lamasin lastetoas või raviruumis ega teadnud, et Tallinnast otsitakse mulle verd. Ma ei teadnud, et haiglal pole autot. Ma ei saanud kutsuda oma ema ega öelda, mis minu kehas toimub.

Olin ühe päeva vanune. Oskasin ainult hingata, magada, ärgata ja nutta.

Minu kollaseks muutunud nahk rääkis minu eest.

Viimaks leiti transport. Keegi sõitis Tallinnasse ja tõi vere Raplasse. Ma ei tea, kes see inimene oli, millise autoga ta sõitis ega kui kaua tee aega võttis. Võib-olla oli maantee lumine. Võib-olla rappusid doonorivere anumad autos mööda talvist teed, samal ajal kui haiglas mind elus hoiti.

Kui veri kohale jõudis, algas verevahetus.

Mind viidi ruumi, kuhu mu ema kaasa ei pääsenud. Uks sulgus. Selle taha jäid arstid ja meditsiiniõed, metallist töövahendid, klaasnõud ning doonoriveri. Polnud vilkuvaid kuvareid ega tänapäevaseid seadmeid. Oli vastsündinu, kelle elu sõltus personali tähelepanust, käte täpsusest ja sellest, et hilinenud veri veel midagi päästa suudaks.

Minu verd eemaldati väikeste koguste kaupa ning asendati sobiva doonoriverega. Protseduur oli aeglane ja pingeline. Keegi jälgis mu hingamist ja südametööd. Keegi ulatas vahendeid. Keegi kirjutas käsitsi üles kellaaegu ja koguseid.

Protseduuri juures töötav meditsiiniõde kandis minust eemaldatud verd ruumist välja.

Mu ema seda ei näinud.

Tema ei seisnud koridoris ega vaadanud anumaid. Ta viibis endiselt oma palatis, eemal sellest, mis minuga toimus. Talle polnud öeldud, kui lähedal olin olnud surmale ega seda, et ka ellu jäädes ei pruugi ma enam olla sama terve laps, kes eelmisel päeval sündis.

Mulle on hiljem räägitud, et verevahetuse käigus eemaldatud veres ei paistnud enam õieti punaliblesid. Ma ei tea, kes seda tol hetkel nägi või kelle kaudu see teadmine hiljem minuni jõudis. Kuid just niisugusena on see pilt minu loo osaks saanud: medõde kõnnib mööda haigla hämarat koridori, käes anum minu kehast võetud vedelikuga, milles punast peaaegu enam ei paista.

Koridoris põleb tuhm lamp. Õe valge kittel liigub läbi kollaka valguse. Ta ei peatu. Tema jaoks on see osa tööst, üks anum, mis tuleb ära viia. Samal ajal ootab mõne ukse taga mu ema, teadmata isegi seda, mida temalt varjatakse.

See on stseen, mida ma ise näha ei saanud, kuid mida olen hiljem korduvalt ette kujutanud.

Anum peaaegu värvitu verega.

Medõe sammud kulunud linoleumil.

Suletud uks.

Ja kell, mis käis edasi.

Verevahetus päästis mu elu. Värske doonoriveri hakkas mu kehas ringlema. Ohtliku bilirubiini hulk vähenes. Kollasus võis vähehaaval taanduda. Väljastpoolt vaadates võis jääda mulje, et kõige hullem oli möödas.

Kuid veri oli saabunud liiga hilja.

Selleks ajaks oli bilirubiin jõudnud kahjustada mu aju liikumist juhtivaid piirkondi.

Seda kahjustust polnud võimalik silmaga näha. Mu peas ei olnud haava. Mu käed ja jalad olid alles. Ma hingasin ning mu süda lõi. Pärast ravi võisin jälle välja näha nagu tavaline vastsündinu.

Ainult kusagil mu aju ja keha vahel oli midagi pöördumatult muutunud.

Mu ema ei teadnud seda.

Talle ei öeldud esialgu, et midagi võis olla valesti läinud. Keegi ei võtnud teda kõrvale ega rääkinud võimalikust ajukahjustusest. Võib-olla ei olnud arstid selle ulatuses veel kindlad. Vastsündinu ei tõuse püsti, ei kõnni ega räägi. Kahjustuse tagajärjed pidid ilmnema alles kuude ja aastate jooksul.

Ent võimalik on ka see, et arstid aimasid ohtu, kuid vaikisid. Tolle aja meditsiinikultuuris ei kuulunud kogu tõde tingimata patsiendile. Arst otsustas, mida inimene teadma pidi. Ema ülesanne oli usaldada, mitte küsida. Süsteem ei tunnistanud meelsasti oma puudusi ning veel vähem seda, et mõne tegemata jäänud otsuse või puuduva auto tõttu võis ühe lapse elu jäädavalt muutuda.

Nii jäi mu ema uskuma, et ravi oli tehtud ja oht möödas.

Tema laps oli elus.

Kollane värv taandus.

Elu pidi edasi minema.

Alles hiljem hakkas selguma, et mu keha ei arene teiste lastega samas rütmis. Kui teised õppisid pead hoidma, istuma, seisma, kõndima ja rääkima, ei tulnud need oskused minu juurde nii, nagu oodati.

Siis algas uus ootamine.

Oodati, millal ma istuma hakkan.

Oodati esimesi samme.

Oodati sõnu.

Oodati paranemist, mida ei tulnud.

Selleks ajaks oli Rapla haigla verevahetus ammu lõppenud. Paberid olid kausta pandud. Voodisse, kus olin lamanud, oli toodud järgmine laps. Arstid ja õed jätkasid tööd. Võib-olla ei mäletanud mõni neist varsti enam väikest kollaseks muutunud poissi, kellele Tallinnast verd oodati.

Minu pere jaoks ei lõppenud see päev aga kunagi päriselt.

Kõige raskem on mul mõelda sellele, et ma ei sündinud puudega.

21. veebruaril kell pool üks päeval tulin maailma terve lapsena. Minu elus oli lühike aeg, mil kõik näis olevat korras. Siis muutusin kollaseks. Vajalik veri oli olemas, kuid mitte Raplas. Haiglal ei olnud autot, millega seda Tallinnast tuua. Täiskasvanud pidasid telefonikõnesid, otsisid transporti ja ootasid luba või võimalust, samal ajal kui minu punalibled lagunesid ning nähtamatu kahjustus süvenes.

Kuskil nende tundide sees läks mu elu üle nähtamatu piiri.

Ühel pool oli laps, kes võinuks hakata kõndima, rääkima ja kätega maailma puudutama.

Teisel pool olin samuti mina — sama inimene ja sama mõistus —, kuid kehaga, mis ei hakanud aju korraldusi tavapärasel viisil täitma.

Ma ei saa teada, milliseks oleks mu elu kujunenud, kui veri oleks õigel ajal saabunud. Ma ei saa kohtuda selle Meelisega, kes oleks jooksnud, kätega kirjutanud või oma häälega rääkinud. Tema jäi kuhugi nende Rapla haiglas möödunud tundide teisele poole.

Mina jäin siia.

Hiljem õppisin tegema jalgadega seda, mida teised teevad kätega. Võtsin pliiatsi ja pintsli varvaste vahele. Õppisin kirjutama, maalima ja arvutit kasutama. Kui mu suust tulevat kõnet oli teistel raske mõista, leidsin masina, mis sai rääkida minu eest. Ma õppisin otsima teist teed iga kord, kui esimene oli mulle suletud.

Kuid see kõik tuli hiljem.

Minu elu esimene takistus ei olnud trepp, kitsas uks, kõrge äärekivi ega teise inimese eelarvamus.

See oli nõukogude rajoonihaigla, kus oli arst, kuid polnud vajalikku verd. Tallinnas oli veri, kuid Raplas polnud autot. Oli telefon, kuid ühest kõnest ei piisanud. Oli riik, mis lubas inimese eest hoolitseda, kuid selle süsteemi hammasrataste vahele mahtus ühe vastsündinu terve tulevik.

Minu ema ootas teadmatuses.

Medõde kandis mööda koridori verd, milles ei paistnud enam punaliblesid.

Kell käis edasi.

Ja minu esimene võit oli see, et ma jäin ellu.