Arvamusfestival 2023

12.08.2023 | Ajaveeb

11. augustil 2023 oli mul au osaleda Paides toimuval Arvamusfestivalil koos Jakob Rosina, Johanna Jõekalda, Hendra Raua ja Karl Martin Kutseriga. Teema oli “Metaversumis ei ole kellelgi puuet”. 

All pool võite lugeda minu ettevalmistatud teksti. Vestlust võib ka järelvaadata Facebooki Telia lehel [LINK].

* * *

Minu nimi on Meelis Luks ja olen pärit pealinnast. Kuigi mind tuntakse laialdaselt ka kui Mella, mis on minu kunstnikunimi. Olen oma kunstimaailma leidnud maalides lõuendile pintsel varvaste vahel. Töötan Swedbankis spetsialisti ametikohal. Kuid uskumatu, et mu hüüdnimi “Mella” on tegelikult pärit hoopis arvutimaailmast!

Rääkides arvutitest, sain mina nende võludest aimu juba aastaid tagasi, kui mu õde tõi koju trükitud Mona Lisa. Kuid ärgem eksitagem end – see polnud mingi tavaline foto ega joonistus. Oh ei! See oli hoopis raaliga, nagu neid masinaid sügaval nõukaajal kutsuti, loodud kujutis, kus tähtedest ja märkidest kokku pandud pilt kujutas endast lausa mustvalget versiooni maailmakuulsast Leonardo da Vinci meistriteosest. Juba toona paelus mind, kuidas mingi masin suudab genereerida maalist sellise pildi.

Mul oli sel ajal hobi mehhaanilise trükimasinaga trükigraafikat teha, just nagu see Mona Liisa oli loodud. Vahe oli selles, et minu loomingut genereeris minu enda aju.

Aga tulgem nüüd rohkem veidi ajas edasi. Minu esimene arvuti-sarnane seade oli kodus juba üheksakümnendate alguses – kooliarvuti nimega Juku. Paraku oli Jukul omad tõrked ja ta kippus pidevalt kokku jooksma. Sellest ajast alates on mu elu olnud seotud erinevate tarkade masinatega ning üheksakümne viiendal aastal, kui mul oli juba PC ja sain esmakordselt internetti, avanes minu ees uus ja põnev maailm. Maailm, mis on aidanud mul kujuneda selleks, kes ma praegu olen.

Tõsi on see, et olen ise peaaegu kõik oma IT-alased teadmised iseseisvalt omandanud, nii et võiks öelda, et olen enda õpetaja! Mind on alati paelunud uute asjade tundmaõppimine ja nende võimaluste avastamine.

Aga millal ma siis avastasin lummava virtuaalmaailma? Usun, et paljud teist pole isegi kuulnud midagi sellistest asjadest nagu telnetipõhised jututoad. Aga olge teadlikud, et mul on olnud au olla ühe sellise jututoa arendaja ja haldur! Minu suurejooneline tiitel selles telnetipõhises jututoas oli “Jumal” või olgem täpsed „God“.

Mis aga täpselt see telneti põhine jututuba endast kujutas? Kas seal oli pildi ja heli maagiat? Kas sa kuulsid teiste jututoas viibijate jutuvada? Kas kasutajatel oli vinge avatar, mille järgi neid tunti? Oh ei, kõike seda mitte! Seal toimus kõik hoopis tekstipõhiselt. Jah, nii lihtne ja ometi nii äge!

See jututuba oli täis erinevaid käske, mis võimaldasid meil suhelda, liikuda virtuaalsetel tänavatel ja ruumides, väljendada omi tundeid, ringi vaadata ja nii edasi. Näiteks liikumine käis käsuga „go“, lisades sellele koha nime, mis oli lingitud selle ruumiga, kus sa hetkel olid. See oli tõeline virtuaalne seiklus, omamoodi eelkäija tänapäevastele sarnastele virtuaalsetele keskkondadele.

Aga mis tegi selle jututoa eriliseks? Selles virtuaalses maailmas polnud mitte ühtegi takistust minu jaoks! Ma olin teistega täiesti võrdväärne, ilma ühegi puude või erivajaduseta. Seal oli lihtne ennast väljendada, olgu siis virtuaalselt kõndides või valjul häälel rääkides. Kuigi ausalt öeldes, ma pole kunagi päriselt iseseisvalt kõndinud või rääkinud, aga selles jututoas sai seda kõike teha!

See virtuaalne maailm andis mulle võimaluse olla tõeliselt vaba ja suhelda inimestega, kellel polnud tähtsust, kas olin võimeline verbaalselt rääkima või mitte. Sealt sain nii palju vahvaid sõpru ja kogesin mõnusaid hetki!

Kirjeldatud keskkonnas oli lihtne leida endale tuttavaid ja isegi leida kedagi erilist. Tõsi, mõned neist kiindumustest, mis virtuaalmaailmas tekkisid, võisid füüsilisel kohtumisel haihtuda, aga oli ka mõningaid erilisi erandeid. Tean, et mitmed paarid, kes said alguse minu virtuaalses maailmas, on tänaseni õnnelikult koos.

Tänapäeva suhtlemismaailmas, kus heli ja veebikaamera on olulised, võib erivajadusteta olemine minu jaoks olla veidi keerulisem. Kuid ma ei jäta endale võimalust end tõeliselt väljendada ja suhelda selles suurepärases virtuaalmaailmas! Tõeline ilu seisneb inimeste mitmekesisuses ja avatud suhtlemises, olenemata sellest, kuidas me end väljendame.

Muide, minu jututuba nimega Vanalinn on tänaseni alles ja ootab külastajaid, ehkki kahjuks on selle kasutajaskond aja jooksul olematuks muutunud. Tühjus valitseb linna kohal nagu oleks koroona piirangud. Isegi God satub sinna üliharva. Uued tehnoloogiad nagu Skype, Facebook ja praeguseks juba ajalugu MSN viisid kasutajad mujale.

Rääkides tänapäevasest infotehnoloogiast, mis suudab erivajadustega inimestele abiks olla, olen ise kasutanud kõnesünteesi. See võimaldab mul “rääkida” teiste inimestega. Näiteks ka see tekst, mida te praegu kuulete, on kõnesünteesi abil minu ette antud tekstist jutuks genereeritud.

Selle kõnesünteesi mootor, mis muudab teksti helifailiks, on programmeeritud Eesti Keele Instituudi poolt. Lisaks olen loonud sellele veebipõhise kasutajaliidese, mida on lihtne oma iPadi kasutada. Sisestan teksti varbaga ja vajutan nuppu “räägi”, ning mõne sekundi pärast kuulen oma teksti iPadi poolt ette loetuna. Hetkel seisab ees väljakutse suhelda peaaegu võõraste inimestega selle kõnesünteesi vahendusel. Selle taga peitub probleem, et tavaliselt puudub vajalik helivõimendus ning minu iPadi kõne helitugevus ei ole piisavalt vali. Seetõttu võhivõõras inimene tänaval ei suudaks kindlaks teha, kust see kõne tuleb.

Fantaseerides tuleviku võimaluste üle, võiksime mõelda, kus ma lihtsalt dikteerin mõtteis teksti ning arvuti loeb selle automaatselt ette. Sel juhul tuleb aga silmas pidada ohtu, et mõtlematult võiksime öelda midagi väga isiklikku või sensitiivset, mida ei soovi kuuldavaks teha.

Kasutades tekst-kõne sünteesi, võtsin ette paar hooaega raadiosaate juhtimise, kus intervjueerisin inimesi, kes tundusid mulle eriliselt põnevad. See oli tõepoolest unikaalne huvi, eriti arvestades, et saadet vedas kõnevõimetu isik. Raadiojaama haldamisega tegeles rühm eestlasi Inglismaal.

Praegu ma kasutan, kuigi mitte nii tihti kui varem, sellist virtuaalset maailma nagu seda on Second Life. Second Life on interaktiivne virtuaalne 3D graafikaga keskkond, kus saab luua oma unikaalseid digitaalseid tegelaskujusid, tuntud kui avatare, ja sukelduda põnevasse, loovasse ning sotsiaalsesse maailma. Siin pole piire fantaasia lennutamisel, sest igaühel on võimalus kujundada endale täiesti uus identiteet ja eksperimenteerida erinevate rollidega.

Selleks, et sukelduda Second Life’i, vajate lihtsalt internetiühendust ja virtuaalset maailma avavat tarkvara. Võimalused on peaaegu lõputud – saate luua endale virtuaalse kodu, kujundada maailma, tegeleda äriettevõtetega, osaleda üritustel, õppida uusi oskusi, tantsida, suhelda uute inimestega ja palju muud. See on justkui digitaalne lõuend, kus saate luua oma unistuste maailma ja jagada seda teistega.

Second Life’i üks suur võlu seisneb selles, et see toimib avatud maailma kontseptsiooni alusel. See tähendab, et sisuliselt igaüks võib luua ja jagada oma sisu – see võib olla virtuaalne kunst, ehitised, riietuskollektsioonid, etendused, harivad loengud ja palju muud. Kasutajad saavad osaleda ühiskondlikes tegevustes, korraldada üritusi ning ühineda huvigruppidega, mis muudab selle kogemuse mitmekülgseks ja ühendavaks.

Teine huvitav aspekt on majanduslik pool, kus on olemas virtuaalne valuuta, tuntud kui Linden-dollarid, mida saab teenida või osta pärisraha eest. Nii on võimalik virtuaalses maailmas äri ajada ja teenida virtuaalset tulu.

Siingi pole vahet, kas sa istud ratastoolis või on sul mõni muu erivajadus. Jah, sa võid panna selles keskkonnas end ratastooli istuma ning ringi vurama. Ma eelistan olla tavaline inimene ega rõhuta oma erivajadusi.

Mingi periood veetsin selles maailmas üsna palju aega. Suheldes inimestega ning luues ka sisu, kogesin rikkalikke ja meeldejäävaid kogemusi.

Liitreaalsusega kokkupuutumine on olnud minu jaoks üsna põgus. Liitreaalsus võimaldab virtuaalseid elemente, nagu 3D-mudelid, animatsioonid, tekst ja heli, kuvada reaalses maailmas, luues seeläbi nähtavale lisatud reaalsuse kihi, mis seguneb otse ümbritseva füüsilise keskkonnaga.

Üks tuntumaid ja populaarsemaid näiteid liitreaalsusest on mäng nimega Pokémon Go, mille mobiilirakendus võeti kasutusele kahetuhande kuueteistkümnendal aastal. Mängijate ülesanne on leida, püüda ja treenida erinevaid virtuaalseid Pokémoni-koletisi, kes asuvad tegelikus maailmas. See on suurepärane näide, kuidas liitreaalsuse tehnoloogia kasutab nutiseadme kaamerat, et tuvastada ja kuvada Pokémoni koletisi reaalses keskkonnas. Olin ka mina kunagi hasardis ja püüdsin olematuid elukaid ning see kogemus oli tõeliselt kaasahaarav ja lõbus.

Liitreaalsus pakub tohutult võimalusi meie igapäevaelu rikastamiseks, olgu selleks siis mängimine, õppimine, töötamine või lihtsalt uute maailmade avastamine. See tehnoloogia on muutnud meie taju ümbritsevast keskkonnast ning avab ukse ulatuslikeks võimalusteks, mis seni tundusid vaid ulmefilmide teemaks. Liitreaalsus on samm edasi tuleviku tehnoloogia ja meie igapäevaelu integreerumisel.

Minu nägemus tuleviku tehnoloogiast on täis lootust ja võimalusi. Mul on suur usk, et lähitulevikus saabub aeg, mil suudame oma mõtteid kasutada mitte ainult enda, vaid ka erinevate seadmete juhtimiseks. Just nagu mainisin eelnevalt, oleks mõttejõul teksti dikteerimine minu jaoks suurimaks abiks. See avardaks minu võimalusi ning võimaldaks minu erivajadusi veel pisendada.

Hiljuti tuli Apple välja oma revolutsiooniliste virtuaalprillidega. Kõik see, mis on praegu nutiseadme või arvuti ekraanil, kuvatakse nüüd Sinu silmade ette nii-öelda Sinu ruumi. Sa näed korraga nii oma toas olevaid objekte, kui ka näiteks sulle tuttavaid äppide ikoone. Samuti võib sul silme ees olla mitu virtuaalset kuvarit. Üks näiteks vasakul ja teine paremal. Mind teeb murelikuks, mis moodi mina neid prille kasutada saaksin. Hääljuhtimine ei sobi. Ei sobi ka viiped, sest mu käed ei tööta. Varbaid need prillid vaevalt jälgivad. Loodetavasti mõtleb Apple midagi välja, et ligipääsetavus oleks kõigile tagatud.

Kui vaatame veidi tulevikku, võib ennustada, et isejuhtivad autod võivad osutuda suureks abiks erivajadustega inimestele. Kujutle olukorda, kus sa veered oma ratastooliga autosse, sisestad sihtkoha ning auto viib sind täpselt sinna, kuhu sul vaja on. See võib tähendada olulist iseseisvuse ja liikumisvabaduse suurenemist neile, kes liiguvad ratastoolis.

Sama mõttelõnga jätkates, on teemaks ka erinevad tüüpi robotid. Minu jaoks, kui füüsilise puudega inimesel, avardaksid robotid oluliselt iseseisvuse piire. Näiteks söötmisrobot toetaks mind söömise ajal või riietumisrobot aitaks mul riideid selga panna. Aga veelgi mõtlemapanevam oleks inimesesarnane robot, võimeline õppima kõike vajalikku – omamoodi humanoidrobot.

Fantaasia võimalused on laiad, kuid oluline on mõista, millal ja millise hinnaga need ideed reaalsuseks saavad muutuda.

Aga räägiks ka AI-st ehk tehisintellektist. See teema on mind viimasel ajal palju paelunud. Kasutan peaaegu igapäevaselt ChatGPT, näiteks lastes tal tekste tõlkida ja korrigeerida. Kuna tegelen ka tarkvaraarendamisega, olen ChatGPT igasuguseid programmeerimise nippe küsinud ning see aitab mind tihti erinevate koodi lahenduste leidmisel. Kusjuures Google’ist otsimine on palju keerulisem.

Põhjusel, et olen kunstnik, olen samuti proovinud lasta tehisintellektil pilte genereerida. Ühte pilti autoga mängivast poisist olen ühel plakatilgi kasutanud. Mõeldes oma loomingule, olen lasknud tehisajul genereerida mõned maalimist väärivad ideed, kuid neid ideid pole veel ühtegi lõuendile kandnud. Kunstiga seoses tekib autorluse küsimus. Kes on siis autor, kas tehisaju või kunstnik? Mõtlen, et mina ei maalikski täpset koopiat pildist, vaid lisaksin sinna omi mõtteid ja ideid.

AI-ga seoses tuleb mulle mõtteisse see aspekt, et kui seda arendatakse äkki nii kaugele, et suudab iseseisvalt otsuseid vastu võtta ja sel on teadvus, siis poleks võimatu, et Terminaatori filmist tuttav Skynet saaks reaalsuseks ning muutuks inimestele ohtlikuks. Tema jaoks ei valmistaks raskusi inimeste loodud tarkvara turvaaukude leidmine. Seega, peale nende hüvede, mida tehisintellekt endaga kaasa toob, võivad tal olla üsna ohtlikud omadused.

Siin astub pilti inimeste vastutus – me peame toetuma mõistlikele ja intelligentsetele arengutele ning vältima masinate liigset võimule tõusmist.

Mõistmaks tehnoloogia arengu piire ja järgides kasutamise eetikat, saame tagada, et tehnoloogia aitab suurendada positiivset mõju inimeste elule. Oluline on aga mõista, et tehisintellekti ja autonoomsete süsteemide rakendamine võib kaasa tuua väljakutseid, nagu turvalisus ja privaatsus. Seetõttu on vastutustundlik areng hädavajalik, et toetada kõigi ühiskonnaliikmete vajadusi ja õigusi.

Ma olen kindlalt veendunud, et erivajadustega inimestel avaneb üha suurem võimalus osaleda ühiskonnaelus tänu toetavatele tehnoloogiatele. Seetõttu võime tulevikus näha erinevaid nutikaid lahendusi, mis ületavad meie praeguse kujutlusvõime piire.

Tehnoloogia areng on avanud ukse mitmekesisuse ja kaasatuse suunas ning meie ülesanne on kujundada sellest tulevikust tõeliselt kaasav ja toetav maailm.

 

Pin It on Pinterest