Jalamees Meelis Luks “moosib” raadiokuulajaid

Katrin Helend-Aaviku,
Raplamaa Sõnumid

Kaiu vallas elav, peamiselt jalaga maalimisega tuntust kogunud Meelis Luks võttis märtsikuu alguses  vastu uue väljakutse ja juhib kord nädalas kolmapäeviti raadios Muusikamoos pooletunnist jutusaadet „Jalamees arvab ja teab“.

Meelis Luks ehk Mella oskab oma elu elada nii, et isegi tavainimesest kõrvaltvaatajal jääb üle vaid imestada ja hakatagi uskuma, et tõesti-tõesti, miski siin maailmas pole võimatu, kui vaid väga tahta ning näha takistuste asemel hoopis võimalusi.

Ta on lisaks jalaga maalimisele peamiselt ise õppides selgeks saanud arvutite hingeelu ja kujundab erinevaid veebilehti. Nüüd on ta lisaks võtnud ette raadiosaateid teha, kirjutades end nii Eesti raadioajalukku kui esimene saatejuht, kes ei saa oma häälega rääkida ja toksib arvutiklahve mitte sõrmede, vaid varvastega.

Tegime värske saatejuhiga intervjuu Skype´is.

Meelis, lisaks maalimisele ja IT-tööle oled sa hakanud tegelema ka raadiosaate juhtimisega. Sa viid läbi Jalamehe saadet raadios Muusikamoos. Mis raadio on Muusikamoos ja kuidas sa sinna sattusid?

Muusikamoos on Londonis tegutsev internetipõhine, valdavalt muusikat mängiv raadio. Netipõhine tähendab, et seda ei kuule raadioaparaatidega, vaid internetist. Sõnalist osa on praegu veel ainult kahel õhtul nädalas. Raadio südameks on Rein Kübarsepp, kes mind umbes poolteist-kaks kuud tagasi oma tiimi kutsus.

Teine mees tehnilise poole pealt on Meelis Mälgand.

Selle raadio puhul on suur rõhk ka saadete järelkuulamisel. Kõik jutusaated salvestatakse ja paigutatakse veebilehele www.muusikamoos.com., kus on võimalik neid kuulata.

Kas tegemist on suhteliselt uue raadioga? Kes seal peale sinu veel sõnalist osa pakub?

Just, tegu on minu meelest raadioga, mis alustas ülemöödunud suvel, aga jutusaadetega tehti algust alles eelmisel aastal.

Peale minu teeb saateid Rein Kübarsepp. Pühapäeva õhtu on tema päralt.

Me alustasime intervjuud sellisel toonil, nagu oleks raadiosaate kokkupanemine ja juhtimine sinu jaoks täpselt samasugune nagu iga teise saatejuhi jaoks. Tegelikult see nii ei ole. Sind eristab teistest see, et sa ei saa oma häälega rääkida ja teed seda kõnesüntesaatori abil, mille kaudu sinu mõtted saavad hääle ka raadios. Kuidas sul käib materjali kokkupanemine ja kuidas see eetrisse jõuab.

Teised saatejuhid valdavalt teevad oma saateid live-is, see tähendab räägivad reaalajas oma saate eetrisse.

Minul käib see veidi teisiti. Mina võtan word-i ette ja kirjutan kõik oma jutu üles.  Seejärel sünteesin selle vastava arvutiprogrammiga inimkõneks ja lõpuks töötlen helitöötluse rakendusega raadiole sobivaks, lisades sinna ka taustamuusika. Saateõhtu saabudes sean jutu ja muusikalised vahepalad  vaheldumisi, ja õigel ajal lasen need eetrisse. Kusjuures saade jookseb minu arvutis ning Londonist edastatakse see „suurde“ eetrisse. Muidugi kasutan ka igasuguseid saate kõlle ehk tunnushelilõike.

Tundub üsna ajamahukas töö olevat. Kui palju aega sul võtab ühe saate ettevalmistus ja mis on sinu jaoks selle juures kõige raskem?

Kui pean kogu pool tundi üksi ära täitma, siis küll jah, tuleb üsna pikalt ette valmistada. Praegu on minu jaoks kõige raskem teksti sisse toksimine. Ma pole harjunud pikalt pajatama, aga lühidalt kirjutades(rääkides) ei täida saate aega kuidagi ära.

Aga ma veel õpin rohkem lobisema. Kui tegu on intervjuuga, siis saab “liugu lasta” saate külalisel, lasta tal rohkem jutustada. (Nende lausete vahele lisab Meelis päris mitu naerusuist emotikoni – K. H.-A.)

Intervjuusid olen teinud senini skype’i abil. Saadan enne küsimused ja inimene vastab mulle skype´is. Seejärel monteerin oma küsimused ja külalise vastused arvutis kokku. Nii ma pole veel teinud, et vestluskaaslane kuuleb Skype´is minu küsimust.

Ma tunnen sind nüüdseks juba nii palju küll, et teada, et raskused elus sind ei kammitse ja uued väljakutsed, mis elu sulle toob, võtad põnevusega vastu. Ütle, kas sa veidike ikka kõhklesid ka enne, kui raadiosaate pakkumise vastu võtsid ja enda jaoks täiesti uue ja tundmatu alaga tegelema hakkasid?

Ikka kõhklesin, ja samal ajal olin ka üllatunud, et mulle üldse sellist tööd pakuti. Aga mulle meeldivad uued väljakutsed. Lisaks saan ka sõna sekka öelda nii mõnegi teema puhul. Julge hundi rind on rasvane.

Kuulasin su saateid ja sa puudutad oma sümpaatsel moel palju ka tõsiseid teemasid, mis puudutavad nii olukorda me riigis kui ka puuetega inimeste toimetulekut ja muud. Kunagi ütlesid, et sulle meeldib mõtiskleda värvide mõju üle. Kas mõtiskled ka sõnade mõju üle, eriti nüüd, raadiosaadet tehes?

Ka sõnadel on suur kaal, kui need lähtuvad õige inimese suust. Tegelikult pole tänases Eestis palju erivajadusega inimesi, kes räägiksid just oma vaatenurgast neist paljudest probleemidest, mis Eestis esineb. Tahangi üritada seda lünka täita. Tavaline inimene võib küll erivajadustega inimeste  probleemidest rääkida, aga iseasi, kas teda ka kuulda võetakse.

Mis sa arvad, kui sina neist probleemidest räägid, kas sind võetakse kuulda?

Seda on veel raske öelda.

Kas oled saanud oma saadete kohta ka tagasisidet?

Tagasiside on olnud siiani ainult positiivne.

Kas sa oled meie vastuolulises Eestis kogenud ka sellist väiklast suhtumist, et miks  puudega inimene avalikkuse ette ja koguni raadiosse tükib, istugu vaikselt omaette kodus?

Veel ei ole, aga ei välista, et seda võib ette tulla.

Sind tundes arvan, et selline väiklus sind rivist välja ei lööks. On nii?

Nii on. igal inimesel on õigus oma arvamusele.

Ja sina saad oma arvamust nüüd raadio kaudu viia tuhandete inimesteni. Milliseid teemasid sa veel kindlasti tahaksid puudutada?

Teemadering pole mul üldjuhul piiratud. Seega püüan kõiki neid teemasid käsitleda, mida ma piisavalt valdan.

Kas puudega inimesed näevad maailma teistmoodi? Mulle tundub, et meie, n-ö tavalised inimesed võtame nii mõndagi elus liiga iseenesestmõistetavalt.

Puudega inimese elu on tihtipeale pisiasjades kinni. Näiteks nüüd tuli lumi tagasi. Ratastoolis inimestel on jälle raske liikuda. Sina paned saapad jalga ja sumpad läbi lume, aga ratastool läbi lume ei sõida. Ma ei ütleks, et me teistmoodi maailma näeme, aga ehk näeme detailsemalt.

Kas sa ka sellist teemat tahad tuua oma saadetes tavainimestele lähemale?

Arvan, et tavainimesel oleks hariv teada, kuidas puudega inimesed elavad. Vastus on jaatav.

Sulle meeldib palju ise õppida ja tehniliste probleemide kallal pusida. Kui palju sa raadiotööd selle tegemise käigus ise õpid, ja kui palju lased end kellelgi  õpetada?

Mulle üldiselt ei tekita raskusi mõne programmi kasutamine ära õppida. Muidugi on mind ka juhendatud ning tegelikult saate sisu koha pealt on mind Rein palju harinud. Andnud varbanäiteid ehk näpunäiteid, kuidas saatelõiku alustada ja lõpetada ning veidi ka sisu poole pealt nõu andnud.

Sa saad tegeleda sellega, mis sulle meeldib – sa maalid, nokitsed arvutite kallal, kujundad veebilehti ja nüüd juhid raadiosaadet. On sul mõni mõte veel, milleni tahad jõuda ja millega varsti taas üllatad?

Vaata, kunagi ei tea, milleni üks asi võib välja viia… Aga mingeid erilisi mõtteid mul küll praegu pole. Kosmonaudiks ei taha küll saada esialgu.  Elu ise üllatab.

Meelis, kas inimvõimetel on piirid?

Mina pole kuskil piiriposte näinud. Aga ma ei tea. Eks ikka on. Looduse vastu ei saa.

Sa küsid saates ühe oma intervjueeritava käest, kas ta on õnnelik. Meelis, kas sina oled õnnelik?

Jah, ma olen õnnelik, sest elu on ju ilus lill.

(Intervjuu ilmus ajalehes Raplamaa Sõnumid 5. aprillil 2012)