Meie haiglaelu tumedamad küljed
Juhtus nii, et oktoobri lõpus tekkis meie pojal köha ja kõrge palavik, mis õnneks ei kestnud kuigi kaua. Ikka juhtub, et lapsed jäävad haigeks — sügisel on igasugu viirused liikvel. See selleks, aga järgmisena jäin mina haigeks ja minul nii lihtsalt see asi ei lõppenud. Ühel ööl tõusis palavik üle 38 kraadi ja ajas köhima. Palaviku saime paratsetamooliga alla, kuid järgmised ööd köhisin korralikult. Kolmandal ööl kutsus Mari kiirabi. Suurt nad miskit minuga ei teinud. Tahtsid mind EMOsse viia, aga kuna Lucas magas ja teda ei saanud üksinda koju jätta, siis lükkasime haiglasse mineku hommikusse. Kui Lucas oli lasteaeda viidud, kutsus Mari jälle kiirabi. Sõit viis Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. See, mis edasi juhtus, oli minu jaoks väga ebamugav.
Minu erivajadusi arvestades – ei kõnni, ei räägi – olid järgmised seitse päeva üsna masendavad. EMOs oli isegi üsna inimlik kohtlemine. Pelgalt ei lastud Marit minu juurde EMOsse. Uuringud tehtud ja diagnoos selge (kahepoolne kopsupõletik), viis mu tee otse haigla palatisse. Kusjuures, need uuringud kestsid umbes kuus tundi. Muidugi polnud mul Mariga mingitki kontakti — mul polnud ei mobiili ega iPadi. Nii ma seal lamasin, suures teadmatuses ja masenduses.
Rõõm oli suur, kui lõpuks oli palati ukse tagant Mari häält kuulda ja ta tuli kohvriga, et minu juurde jääda. Aga nii ei läinud. Üks õde andis numbri ja palus hommikul helistada, et meid paigutataks privaatsemasse ruumi.
Kuna olin terve päeva söömata olnud, sain nüüd Mari abiga oma nälga vähendada. Mari tõi ka iPadi haiglasse, aga jättis selle voodi kõrvale laadima. Nii ta lahkus mu juurest, lootuses, et järgmisel päeval saab jääda mulle abiks.
Järgmine päev algas täpselt sama masendavalt, nagu eelmine oli olnud. Ootasin hommikul, et Mari tuleks ja annaks mulle süüa, sest minu toitmine pole sugugi lihtne. Kuid seda ei juhtunud ei hommikul ega lõunal, sest teda lihtsalt ei lastud minu juurde. Ja mina ei teadnud asjast midagi, sest keegi ei andnud mulle voodi kõrvalt iPadi. Kuigi Mari oli helistanud ja palunud, et mulle iPad antaks. Muidugi see juhtus millalgi pärast lõunat, aga seni olin olnud täielikus infosulus.
Hommikul sõin veidi pudrusarnast soolast „läga“, aga see polnud kuidagi söömiskõlbulik. Sama muster kordus ka lõunal. Ilmselt oli kuidagi aru saadud, et mina söön eritoitu. Ja muidugi ei osanud söötjad (enamik vene rahvusest hooldajad) mind sööta. Hooldajatele olin lihtsalt objekt 4-4 (neljas palat, neljas voodi). Mõnigi oli nö umbkeelne — see tähendab, nad ei proovinudki riigikeeles rääkida.
Kuna minu raviarst oli samuti vene rahvusest ja ei valda inglise keelt, palus Mari minu õel talle helistada ja selgitada kujunenud olukorda. Lõpuks sai Mari loa mind haiglas söötmas käia. Lõunal ja õhtul ta siis käiski.
Tänu minu iPadile sain ma siiski personaliga veidi suhelda. Mõni hooldaja käis ringi nina kirtsus ning sellisega polnud mõtet suhelda. Aga jah — ma ütleks, et see on täielik „vene haigla“.
Mis olemist veelgi ebamugavamaks tegi, oli asjaolu, et pidin kandma pamperseid, mida vahetati ööpäevas neli korda. See urineerimine oli minu jaoks täielik piin, mingil põhjusel.
Ravi kohapealt kallati mulle igapäevaselt mitu pudelit valuvaigistit ja muud kraami veenist sisse — küll tilgutades, küll süstlatest. Kusjuures, suukaudselt vaigistati samuti mu valu. Ega ma seetõttu teagi, kas mul tegelikult oli mingi valu või mitte.
Viimane õhtu haiglas oli üsna ebameeldiv. Lucasel on esmaspäeviti eelkool ja Mari ei saanud seetõttu õhtul mind söötma tulla. Ta rääkis lõunal mitmele õele, ja õed olid lubanud, et ma ikka süüa saan. Aga jah — kui söögiaeg kätte jõudis, laiutasid hooldajad käsi ja ei tahtnud mind toita. Üks hooldaja siiski üritas. Paar lusikatäit ma sõin, aga üks läks otse kurku (toit oli mingi hakklihaga kartul) ja siis ma lihtsalt rohkem ei tahtnud — ei riskinud.
Ah jaa, sellist blenderiga tehtud läga pakuti mulle seni, kuni ma „ütlesin“ neile, et söön tavalist toitu. Kusjuures, ühel korral oli see „läga“ eriti rõve. Lasin Maril maitsta, ja see, mis reaktsioon seepeale tuli, polnud just kiita. Ma ise loobusin, sest juba lõhn oli selline, et karju appi.
Aga kõige tähtsam — et ma sealt haiglast elusalt ning üsnagi tervena välja sain. Samas, sinna tagasi küll enam ei sooviks sattuda. Liiga ränk seitse päeva.
