Valguskiir | Teine peatükk

Meie kodune elu oli vist üsna tavalise perekonna elu moodi. Vähemalt mina mäletan seda nii. Mahlamäe tänava kahetoalises korteris jätkusid argised tegemised, kasvamine ja mängimine. Olin laps, kellele osteti mänguasju, kelle eest hoolitseti ja kellega ka riieldi, kui ta jonnima hakkas.

Ja jonnida ma oskasin. Kui nüüd meenutan, siis tuli seda vist päris tihti ette.

Minu keha vajas rohkem abi ja tähelepanu, aga see ei tähendanud, et iga mu tahtmine oleks pidanud täituma. Ka minul tuli kuulda, kui midagi ei tohtinud või kui olin oma jonniga liiga kaugele läinud. Mind koheldi nagu tavalist last ning sellesse kuulusid nii hellus kui ka pahandamine.

Mul oli kiikhobu, mille seest ma ei saanud välja kukkuda. Kõiki selle kuju üksikasju ma enam kirjeldada ei oska, kuid mäletan, et seal püsisin kindlalt paigal. Oli ka punane kõndimisraam. Selle küljes olid justkui püksid, mille sisse mind pisteti ja mis mind püsti hoidsid.

Siis oli veel puust söögitool, mida sai muuta millekski auto moodi. Laud jäi ette ja rattad olid all. Sama ese võis olla kord söögitool, kord väike sõiduk.

Need asjad on meeles selgemalt kui nende ümber möödunud päevade järjekord. Kiikhobu. Punane raam. Puust tool, millel olid rattad all. Nende kaudu tuleb mulle lähemale ka kodu, kus ma väike olin.

Seal olid ema ja isa, õde Ly ning vanaema Ella. Minu inimesed.

Vanemad ei häbenenud mind. Nad võtsid mind igale poole kaasa ja ma kasvasin teadmisega, et minu koht on nende kõrval. Lapsena ei osanud ma selles midagi erilist näha. Nii lihtsalt oli. Alles hiljem olen mõistnud, kui palju tähendas see loomulikkus, millega mind pere tegemistesse kaasati.

Kukkumised aga jätkusid.

Üks neist on mulle eriti meelde jäänud. Kukkusin lõuaga vastu põrandat. Veri lendas. Mind viidi haiglasse, kus haav õmmeldi kinni.

Mälestus sellest korrast on katkendlik, ent mõned hetked püsivad: kukkumine, veri, haava õmblemine ja pärast plaastritega kaetud lõug. Kõike nende hetkede vahel ma enam ei mäleta. Arm on aga siiani alles — väike jälg ühest lapsepõlvepäevast, mis muidu oleks ehk ammu ununenud.

Kodune hool ja ettevaatus ei suutnud kõiki kukkumisi ära hoida. Mu keha tegi endiselt tahtmatuid liigutusi ning lähedastel tuli ikka ja jälle tegeleda nende tagajärgedega.

Mu kallid vanemad jätkasid abi otsimist.

Pärast Tallinna haiglas käimist oli minu seisundil küll nimi, kuid kodus jäid küsimused alles. Kuidas mind aidata? Mida saaks teha, et mu keha paremini areneks ja igapäevane elu lihtsamaks muutuks? Vaja oli arsti, kes oskaks meid edasi juhatada.

Vanemate lootus pöördus Tartu poole.

Meie pere kogemuse järgi olid Tartu arstide teadmised minu seisundist tollal pealinna omadest palju paremad. Üks nimi, milleni vanemad jõudsid, oli Tiina Talvik. Tema juurde tahtsid nad mind viia.

Ent arsti juurde pääsemisel luges ka see, kus laps elas. Nagu mulle hiljem räägiti, kuulus Rapla arstiabi korralduses Tallinna piirkonda ja seetõttu ei saanud mind Raplast Tartusse suunata. Vanemad olid leidnud inimese, kellelt nad lootsid abi saada, kuid tavapärane tee tema vastuvõtule oli suletud.

Nii hakkasid nad ise uurima, kuidas dr Talvikuga ühendust võtta. Eraviisiliselt õnnestus neil välja selgitada tema telefoninumber. Ma ei tea, kelle kaudu see nendeni jõudis või kui palju selle leidmiseks küsida tuli. Meie pere loos on alles tulemus: number saadi kätte ja lõpuks jõudsin mina tema juurde.

Nii sattusin arsti kätesse, keda pean siiani üheks parimaks inimeseks, kelle juurde ma tol ajal võisin jõuda.

Esimesel visiidil rääkis ema talle minu loo. Ta rääkis ka sellest, mis oli juhtunud Tallinna haiglas.

Dr Talvik vangutas pead.

Tema täpseid sõnu mul edasi anda ei ole. Alles on jäänud see peavangutus ja sellele järgnenud abi. Ta kirjutas mulle kohe saatekirja Haapsalu sanatoorsesse lastehaiglasse, määras ravimeid ja andis vanematele nõu, kuidas minuga edasi toimida.

Pärast pikka otsimist oli meil viimaks olemas järgmine samm.

Selle saatekirjaga pääsesin korralikule ravile. Kohtumine dr Talvikuga sai minu elus pöördepunktiks, millest alates hakkasin tasapisi „paranema“.

Või oleks õigem öelda: arenema.

Tagantjärele tundub see sõna täpsem. Paranemises kõlab lootus, et haigus läheb mööda ja ühel päeval on kõik korras. Mina hakkasin ravi toel tasapisi edasi arenema. See võttis aega. Ma ei oska enam iga muutust kindla visiidi või raviperioodiga kokku viia, kuid teadmine sellest pöördest on jäänud: dr Talviku juurde jõudmisest hakkas midagi paremuse poole liikuma.

Tema abi vajasin ka hiljem, kui mu ellu tulid uut laadi hood.

Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma siis olin. Võib-olla nelja- või viieaastane. Mul hakkasid tekkima langetõve moodi hood. Need tulid vahetult unest ärkamise hetkel, just siis, kui uni lõppes ja oleks pidanud algama tavaline ärkvelolek.

Nende hoogudega tuli meie kodusesse ellu uus mure.

Mu ema ja isa on kogu elu olnud kultuuri armastavad inimesed. Nad tantsisid ja laulsid, isa oli pikka aega ka pillimees. Kultuuritegemised kuulusid nende ellu ning viisid neid vahel kodust välja ka õhtuti ja öösiti.

Kuigi vanemad võtsid mind palju kaasa, oli kordi, mil jäime Lyga kahekesi koju. Vanaema Ella ei saanud alati meid hoidma tulla.

Ly kartis neid õhtuid. Ta palus, et meid ei jäetaks kahekesi.

Ta oli minust neli aastat vanem, aga ikkagi alles laps. Mina olin tema väike vend, kellele ta oli nime andnud ja kellega koos kasvanud. Nüüd sellele tagasi mõeldes püüan kujutleda, mida võis tema jaoks tähendada teadmine, et mu ärkamisega võib kaasneda järjekordne hoog. Kodus olime ainult meie kaks ning tema oli meist vanem. Juba see võis panna talle vastutuse, milleks ükski laps end valmis ei tunne.

Tema palve on mulle meelde jäänud. Lapsena kuulsin selles õe hirmu. Praegu mõistan paremini ka selle raskust.

Mäletan üht korda, kui vanaema Ella oli minu juures ja pidi samuti mu järjekordse hoo üle elama. Kõiki üksikasju mul sellest korrast enam alles ei ole. On mälupilt vanaemast ja minust ning teadmine, et seegi juhtus tema hoole all. Tema, kes oli mind nii palju hoidnud, pidi nüüd olema mu kõrval ka sellisel hetkel.

Nendest hoogudest sain lahti tänu dr Talvikule. Ta kirjutas mulle ravimi, mis aitas, ja hood lakkasid.

See on üks muutus, mida mäletan selgelt. Minu üldine areng kulges tasapisi ning selle üksikuid samme on aastate tagant raske eristada. Hoogudega oli teisiti: need olid olnud, need olid mu lähedasi hirmutanud ja ravi abil sain neist vabaks.

Ka selle eest olen talle tänulik.

Meie suhtlus ei lõppenud koos minu lapsepõlvega. Mul jäid dr Talvikuga väga head suhted pikaks ajaks. Hiljem, kui sain juba ise talle kirjutada, saatsin talle e-kirju ja küsisin nõu. Soovisin talle sünnipäevadel õnne.

Alguses olin väike laps, kelle ema tema vastuvõtule tõi ja kelle eest kõik olulised jutud ära rääkis. Aastaid hiljem kirjutasin talle juba ise. Sain küsida seda, mis mulle muret tegi, ja pidada meeles inimest, kes oli meie pere jaoks nii palju teinud.

Ta jäi arstiks, kelle poole võisin pöörduda.

Kui mõtlen nüüd tagasi selle lootuse algusele, jõuan ikka esimese visiidini. Ema rääkis, dr Talvik kuulas. Siis tulid saatekiri, ravimid ja nõuanded, mida vanemad said koju kaasa võtta.

Selles kohtumises oli meie valguskiir. Pärast kuid, mil emal oli palutud oodata, oli keegi öelnud, mida sai minu heaks teha.

Edasi viis meie tee Haapsallu.