Reis Jaapanisse (I osa)

14.06.2023 | Ajaveeb, Jaapan

Unistused ja lapsepõlv

Boombox Jaapan on mind alati omamoodi huvitanud. Nõuka-ajal, 80-ndatel, kui mulle 15-aastaseks saamisel kingiti vanemate poolt kassettmagnetofon (toodetud kuskil N liidus), oli vaja tühje helikassette. Poodides oli sedasorti kaupa vähe ja see oli kallis, kuid vahel ikka liikus välismaa kaupa ning siis pidin vanemaid lunima, et nad ostaksid mulle mõne Jaapanis toodetud kasseti. Brändidest mäletan näiteks TDK, Sony, Maxell, JVC. Need olid palju kvaliteetsemad kui kohaliku päritolu helikassetid ja nende välimuski paelus mind. Läbipaistev kassett oli ju väga äge. Sel perioodil oli mul hobi muusikat koguda, lindistades seda raadiost.

Muidugi paelusid mind samuti Jaapanis toodetud igasugused makid. Olgu need siis kassettmakid, videomakid, walkmanid või suured stereosüsteemid. 80-ndate lõpu poole sain endale kaua ihaldatud Jaapani boombox’i Panasonic.

Reaalsus tänases päevas

Aga mis ma ikka pajatan ajaloost. Tuleme tänapäeva. Tol ajal tehnikat fännates vist poleks selle pealegi tulnud, et 2023. aasta kevadel reisin mina Jaapanisse ning seda oma naise ja 4-aastase pojaga.

Selline omamoodi hull mõte idanes meil juba pikka aega. Kuna Maril (minu abikaasa) elab seal riigis õde, siis oligi plaan teda külastada. Pealegi on ka Mari Jaapanis elanud ja õppinud.

Minu jaoks oli see esimene reis Euroopa piiridest välja, kui Türgit ning Gruusiat mitte arvestada. See oli ka reis, kus ainult minu pere osales. See tähendab, et Maril tuli hakkama saada minu aitamise, meie poja Lucas Nikolase taltsutamisega ja meie kohvrite ning kottide liigutamisega. Praegu mõeldes oli see meile suur julgustükk, kuid me saime sellega hakkama.

Suure lennukompanii suhtumine

Lennupiletid otsustasin otse FinnAirist soetada. Tallinnast Osakasse ümberistumisega Helsingis. Kui teatasin lennufirmale oma ratastoolist, siis selgus, et Tallinna ja Helsingi vahel lendab nii pisike lennuk, et mu elektriline ratastool ei mahu selle pagasiruumi. Mis siis ikka, tuli hakata suhtlema klienditeenindajaga. Seletasin kõik ära, kuidas lood on, ja tegin ettepaneku Tallinna-Helsingi lennud paketist eemaldada, sest Helsingisse saab ka parvlaevaga. Vastus, mis ma seejärel sain, oli kõike muud kui meeldiv. Soovitus oli teha uus broneering ning vana koos makstud rahaga ära unustada. Rääkisin sellest oma heale sõbrale, kes läks selle peale püha viha täis ja üritas ise nendega suhelda. Õnneks sai ta klienditeenindaja niikaugele viia, et see saatis info kõrgemale poole edasi ning järgmine päev tuli mulle soodne otsus, et paketist eemaldatakse ilma lisatasuta Tallinna ja Helsingi vahelised lennud.

Reisi algus

Reisi algus 14. aprill 2023Nii meie reis algaski 14. aprillil 2023. Meil oli kaks suurt kohvrit, mõni väiksem kohver ning seljakott ja Lucase kokkupandav jalutuskäru. Foruse taksosse mahtusime ära ja sõitsime Tallinna sadama D-terminali, et minna Tallinki parvlaevale „MegaStar“.

Helsingis oli mu sõbra poolt organiseeritud tõstukiga buss, mis sõidutas meid Vantaa lennujaama.

Check-in sujus ilusti, aga kohvrite ülekaalu eest kasseeriti üle saja euro. Kuid peaasi, et lennata saime. Lend pidi kestma umbes 13 tundi. Suur AirBus raputas kõvasti nagu oleks olnud taevas väga palju kive. Mina igatahes suurt magada kitsukesel istmel ei saanud. Lendasime üle Euroopa jaAasia riikide, vältides terroristlikku Venemaad.

Ei oska arvata, kas asi oli turbulentsis või milleski muus, aga tund enne sihtkohta jõudmist teatati, et lennuk teeb vahemaandumise Lõuna-Korea pealinnas Soulis. Põhjus – mingi rike kütusesüsteemis. Nojah, mis siis ikka. Vahepeatus kestis paar tundi, aga lõpuks puudutasid lennuki rattad Kansai rahvusvahelise lennuvälja pinda tehissaarel Osaka lahes.

Esimesed üllatused ja taaskohtumised

Osaka Kansai lennujaam - Taaskoihtumine.Vastupidiselt Euroopa lennujaamades töötavatele meessoost abistajatele saabusid mind lennukist välja aitama hoopis kaks ilusas vormis nägusat jaapanlannat. Nende naeratuste ja kummarduste saatel sujus lennukist lahkumine meeldivalt.

Riiki sisenemisel pidime andma sõrmejäljed ning tegema näopildi. Minult sõrmejälgede võtmine vist ei õnnestunudki ja näopiltki tuli mitte kuigi ilus. (Riigist lahkumisel tekkis minu puhul sellepärast probleem, et ametnik ei leidnud fotot: minu näopildi asemel oli mingi hall avatar. Ütlesin juba Marile naljatades, et ma jään nüüd Jaapanisse, aga õnneks otsustati siiski mind riigist välja lasta.)

Aga lõpuks saime oma pagasi ning ratastooli tervelt kätte ja võisime hakata lennujaama pealt otsima Lucase tädi. Tädi hulkus kuskil terminalide rägastikus, kuid lõpuks õnnestus kokku saada. Rõõm taaskohtumise üle oli muidugi suur.

Kuna mul olid pärast lendu tekkinud ihulised vajadused, tuli otsida üles tualettruum ratastooli kasutajale. Nojah, mis seal rääkidagi – laulev, sooja prill-lauaga ning pärast toimingut tagumiku totaalse pesemisega pott!

Nii me olimegi jõudnud Jaapanisse. Mulle tundus tegelikult kõik see suhteliselt uskumatuna. Mina ja Jaapanis? Aga lõpuks vist suutsin uskuma hakata.

Metrood ja rongid

Lennujaamast pidime saama Osaka kesklinna. Selleks kasutasime ekspressrongiliini. Osakas pole ratastooliga liiklemisel üldse probleeme. Metrood ja rongid on kõik nii korraldatud, et teatad vaid jaamakorraldajale, et liigud ratastooliga. Teatad samuti, kuhu sõidad. Tuleb vormis ametnik teisaldatava rambiga, aitab vagunisse. Sihtkohas peatub rong 10 cm täpsusega ning ukse taga ootab juba ametnik rambiga.

Astmed

Osaka kesklinna Nambale jõudnud, hakkasime orienteeruma broneeritud AirBNB korteri poole, mis oli viieks ööks meie peatuspaik. Oli teada, et majja sisenemisel on üks üsnagi kõrge aste, kuid polnud teada, mis astmed meid veel ees ootavad. Vähemalt oli teada, et majal on lift, kuhu mu ratastool peaks sisse mahtuma.

Ratastooli parkimine Osaka AirBNB-s.Nõnda me siis seiklesime oma kodinatega tädi Anna Google Mapi järgi. Õnneks oli meil üks abistav kätepaar juures, seega oli veidi kergem. Nii orienteerudes ja sagivate inimeste seas tungeldes õnnestus meil lõpuks õige hoone üles leida. Jah, seal oligi aste. Aga kuna mu toolil on ees keskel selline „jalg“, mis on ette nähtud just astmete ületamiseks, siis suurt probleemi seal ei tekkinud – tugevad tüdrukud lükkasid tagant ja nii oli „esimene“ aste seljatatud. Lifti mahtusin napilt, aga siiski mahtusin. Sellega sõitsin kuuendale korrusele ning seal ootasid meid uued üllatused. Esiteks oli ka korterisse sisenemisel sarnase kõrgusega aste nagu all ja järgmine aste oli umbes meeter uksest esikus. Ega muud valikut polnudki, kui kohvrid ning kotid kõigepealt tuppa ja siis lõpuks mina, sest välja ei saanud tooli jätta, seda oli vaja laadida. Nii oligi, et minu ratastool jäi kohe korteri ukse ette esiratastega teisele esikus olevale astmele. Õnneks mahtusid tüdrukud uksest välja ja sisse käima.

Aga astmeid jagus veel. Üks aste oli tualetti ning n-ö tuba, kus oli kaks kitsast ja kaks laia voodit, asus aste allpool. Mulle ning muidugi mind aitavale Marile tekitasid need astmed raskusi, sest mu jalad polnud selliste takistustega harjunud ja ei fikseerinud alati õigesti. Ajapikku harjusid mu koivad uue olukorraga siiski ära.

Esimene asi, mida korterisse jõudmisel tegime, oli magamine, sest lennureis oli väga kurnav meile kõigile. Muidugi välja arvatud meile tublile võõrustajale, kes oli värske ja väsimatu.

Järgmistel päevadel ootasid meid ees suured üllatused ja muljed, aga neist juba järgmistes ajaveebi artiklites.

 

Pin It on Pinterest