Kuidas ma endale internetist naise sain | Juuli 2018

Kuidas ma endale internetist naise sain | Juuli 2018

Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 125

Kuna suhtlesin sel ajal ühe sõbraga USAst, kes püüdis oma tüdruksõpra Filipiinidelt külla kutsuda, mõtlesin, et äkki otsiks ka endale naist sealt kandist. Vaatasingi ringi saidil nimega «Date in Asia», suhtlesin paljudega. Tutvusin selle kaudu ka Filipiinidelt Mindanao saarelt pärit Marilouga – minu praeguse abikaasaga!

Esimese vestluse käigus jutustasime nii kaua, kuni ta pidi seal kaugel maal magama minema. Nii suhtlesime ka järgmisel päeval ja sellest järgmistel päevadel. Tegime videokõnesidki, kui kehv internetiühendus seda lubas. Kuna ütlesin, et Mari on ilus eesti nimi, lubas ta end ka selle nimega kutsuda.

Õpetasin talle eesti sõnu ja näitasin fotosid meie lumisest talvest. Kõik sujus!

Nii meist saigi paar – isegi imestasin!
Muidugi tekkis kohe küsimus, mis edasi saab. Kas suhe jääb virtuaalseks? Kaalukauss langes Mari Eestisse tulemise poole. Loomulikult oli mul alguses kahtlusi ja kindlasti ka temal, aga mõtlesin: mis meil kaotada? Leppisime kokku, et kui talle ei meeldi minu juures, reisib ta koju tagasi.

Jah, idee oli hea, aga seda teostada polnud sugugi kerge. Selgus, et pean küllakutse kirjutama, et ta saaks selle alusel Schengeni viisat taotleda. Kuna puutusime sellega kokku esimest korda, võtsime appi sealpoolse agendi, kes aitaks pabereid täita ja õpetaks, kuidas käituda viisaintervjuul. Vastutasuks soovis ta kopsakat summat, mis oli peidetud teenuste varju. Igasugu paberite täitmise peale kulus mitu kuud.

Kui kõik nõutud tingimused olid täidetud, reisis Mari teise suuremasse linna Cebusse, kus ta sai Norra saatkonnas, mis esindab Eestit, viia sisse viisadokumendid ja intervjuu anda. Jäime otsust ootama.

Ja otsus tuli!
See oli aga negatiivne. Põhjuseks toodi, et me pole Mariga kohtunud. Selle vaidlustamise ettevalmistamiseks kulus jälle mitu nädalat, koos põhjaliku kirjeldusega minu olukorrast.

Saime vastuse järgmise päeva hommikul – see oli positiivne. See 45-päevane viisa oli suur rõõm, aga takistused sellega ei lõppenud.

Viisa olemas, muretses agent kohe edasi-tagasi lennupiletid, mis olid vägagi
kallid. Mari pakkis oma asjad ja reis võis alata.

Need hirmsad lääne mehed!
Mari lendas oma kodusaarelt pealinna Manilasse ja läks, piletid näpus, check-in’i, aga sealt edasi teda ei lastud, sest ta polnud läbinud seminari, kuidas end Euroopas meeste eest kaitsta. Nii tal jäigi reis sel korral pooleli. Piletid tuli tühistada ja otsida hotell.

Paari päeva pärast seisis Mari agendi ümbervormistatud piletitega taas check-in’is ja lootis leebemate ametnike peale, aga jällegi pidi ta kurvana tagasi minema. Ei aidanud muu, kui lennata jälle Cebu linna ja oodata seal võimalust seminar läbida.

Ettenähtud päeval läks Mari seminarile, maksis selle eest rahagi, aga tõendit talle ei antud. No miks ometi? Sest ta polnud minuga kohtunud! Samas kästi tal Manilas asuvasse kontorisse minna. Saatsime sinna igasugu kirju ja oh imet – ta saigi puuduoleva dokumendi.

Seekord vormistas Mari ise ilma agendita lennupiletid ümber ja selgus, et piletid polnud nii kallid, kui agent enne väitis. Nii seisiski Mari kolmandat korda check-in’is! Seekord läks kõik õnneks ja ta sai lennukile.

Vahepeatusega Istanbulis, maandus lennuk Mariga Tallinna lennujaamas täpselt minu sünnipäeval!

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Minu elu muutnud sõber | Mai 2018

Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

POPP JUTUTUBA: Sellises virtuaalses tehislinnas oli Meelis kunagi linnapea.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 123

Haapsalust olen tegelikult palju sõpru leidnud. Üks neist on Kaido Kikkas ehk lihtsamalt Kakk. Kaido on minuga sama vana ja sama diagnoosiga. Vahe on vaid selles, et tal on see puue leebemal kujul. Ta on aga sama ettevõtlik ja aktiivne kui mina.

Miks ma temast räägin?
Kakk läks informaatikat õppima ja tõi 1993. aastal mulle TTÜst ühe Eestis tol ajal laineid löönud riistapuu, mida nimetati kooliarvutiks Juku. Selle pidevalt kokku jooksva asjandusega  õppisin tundma arvuti olemust. Põhiliselt pidin ise katse ja eksituse meetodil aru saama, kuidas asi käib. Oli ka mõni targem tuttav, kes paar korda mul külas käis ja üht-teist näitas.

Kaiu kooli füüsikaõpetajaltki sain alguses Juku kohta nõu. Paari aasta pärast, kui mul juba parem arvuti oli, tuli sama õpetaja minult nõu küsima. Nõnda ma õppisin.

Järgmine suur samm
Kui 1995. aasta keskel hakkas internet levima, läks teadmiste hankimine lihtsamaks. Siginesid ka uued tutvused ja ühel hetkel hakkasin haldama interneti jututuba nimega Vanalinn.

Vanalinn oli nagu virtuaalne linn. Kõik käis tekstipõhiselt. Linnas olid erinevad kohad-tänavad, kuhu minemiseks pidi kasutaja kasutama käske. Tol ajal olid sellised jututoad noorte seas üsna populaarsed, sest Facebook polnud veel sündinud ja ka Skype’i polnud. Minu jututuba oli kasutajate sõnul hea auraga koht, sest ma ei lasknud kasutajatel ropendada ega lollusi teha. Viskasin sellised jututoast välja.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

SÕBRAD INTERNETIST: Tänu arvutile oli Meelis jututoas teistega võrdne. Tekkisid sõbrad, kes sageli just Meelise juures kokku said.

Uued virtuaalsed sõbrad
Vanalinna jututoa kasutajad said aegajalt ka reaalselt kokku. Palju kohtumisi toimus minu kodus, sest olin ju jututoa tähtsaim isik. Mäletan ühte oma sünnipäeva mu pisikeses Kaiu kodus, kuhu oli kokku tulnud umbes kolmkümmend noort, peamiselt Tallinnast ja Tartust.

Pisike ühepereelamu oli kahes kihis täis lõbusaid tegelasi, kes pidutsesid ja musitseerisid. Tol 1999. aasta veebruaris toimunud läbul astus üles ansambel PressEscape – jutuka tegelastest koosnev punt, kes laulis mulle kui oma «linnapeale».

Jututoas tekkisid mu esimesed suhted tüdrukutega. Reaalses elus ei saanud ma verbaalselt suhelda, aga virtuaalses keskkonnas polnud mingeid probleeme. Tehnika võimaldas mul olla teistega võrdne ning leida sõpru ja sõbrannasid. Jutukas sain end väljendada nii nagu tavaline inimene.

Et kas salgasin virtuaalmaailmas maha, milline ma reaalses elus olen? Ei! Ma ei teinud saladust sellest, et olen ratastoolis ja klõbistan varvastega arvuti klaveril. Rääkisin kõigest ausalt.

Kord olid kolm-neli sõbrannast tudengineiut Tartust minusse korraga kiindunud. Käisid mul külaski mitu korda. Aga mina olin sellal noh, kuidas öelda – kohmetu ja kiindumusest kaugemale asi ei läinud. Võib-olla seepärast, et nad ajasid mu segadusse.

Minu elu võit
Tänu kõigele sellele olen nüüd abielus oma unelmate printsessiga, sest oskan olla temaga hea ja teda hinnata. Tean, et inimese tähtsam osa on tema hing ja olemus. Mis oleks minust saanud ilma Kaku toodud esimese arvutita? Sellest ei taha mõeldagi

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Joonistan kõige kiuste | Aprill 2018

Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.

TEISMELINE KUNSTNIK: Meelis õppis jalaga joonistama ja trükigraafikat looma, hiljem ka maalima. “Kõik on harjutamise küsimus!” ütleb Meelis.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 122

Minu esimene mälestus joonistamisest on see, kui ema surus mulle Leningradist toodud jämeda viltpliiatsi pihku. Võisin olla umbes kolmeaastane. Mäletan sedagi, et paberiks kasutasin suurte valimisplakatite tagumisi külgi, klantspabereid. Oma arust joonistasin suuri koeri. Hästi karvaseid.

Käega joonistatud pilt

Käega joonistatud pilt

Jah, kasutasin alguses oma paremat kätt, sest muud moodi ei osanud, seda käskisid ka arstid. Käega joonistamine oli tõmbluste ja tahtmatute liigutuste tõttu väga vaevarikas. «Sirged» jooned koosnesid tavaliselt paljudest kõverjoontest, mis lõpptulemusena moodustasid ühe sirge kõverjoonte kogumi. Seega olid mu joonistused karvaseid koeri joonistamatagi üsna karvase loomuga. See aga ei ajendanud mind joonistamisest loobuma.

Kui prooviks jalaga?
Kord kuulsin raadiost, et on inimesi, kes kasutavad kirjutamiseks ja ka ristpistes tikkimiseks jalgu. Sealt sain mõtte, et ka mina võiksin ju pliiatsi-pastaka varvaste vahele pista. See oli 1985. aasta algupoolel. Üleminek jalaga joonistamisele oli mulle suur kergendus. Sain nii oma mõtteid paremini paberile panna. Alguses võttis harjumine ikka aega, aga mitte väga palju.

Sain selgeks, kuidas panna pliiats või pintsel käega oma parema jala suure ja sellest järgmise varba vahele. Siis toetasin kanna põrandale ja joonistasin nagu tavaline inimene käega. Teen seda  samamoodi siiani. Kõik on harjutamise ja suure tahtmise asi.

Jah, nii palju ma oma paremat kätt kontrollin, et pintslit varba vahele panna, aga vahel on juhtunud, et murran selle varre kogemata käega pooleks. Õnneks pole mu jalaga midagi juhtunud.

Äpu - trükigraafika

Äpu – trükigraafika

Kunst trükimasinal
Enam-vähem samal ajal, kui avastasin varbaga maalimise, hakkasin pilte tegema ka mehaanilise trükimasinaga. Märkasin, et kui ma midagi masinaga kirjutasin, tekkisid teksti sisse kujundid. Seejärel hakkasin sihilikult tähti ja märke paigutama nii, et moodustusid pildid ja mustrid. Huvitaval kombel trükkisin suurt pilti rida-realt – alustasin lehe ülemisest äärest ja lõpetasin all. Trükkisin toona populaarse telesaate «Kõige suurem sõber» ja Disney tegelasi ning mõtlesin ise erinevaid pilte välja.

Trükkisin ka paar auto pinnalaotust, mille mu vanemad kokku kleepisid. Võtsin mänguautodelt rattad ja sain nii mõne toreda mänguasja juurde. Muidugi mängida ma nendega väga ei raatsinud.

Minu trükitud pildid olid populaarsed ka käsitöötegijate seas. Nende järgi olevat olnud hea ristpistes tikkida ja kududa. Mäletan, et üks pilt trükiti ära isegi käsitööajakirjas. Esimene kunstinäituski Eesti Teaduste Akadeemias 1991. aastal koosnes trükigraafikast.

Võrdne veidi võrdsemate seas
Süda kuulub mul siiski maalikunstile, sest värvides peitub ilu. See on mulle ka kohustus, sest olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu liige. Saadan kogu oma loomingu neile. Seal valitakse mõni pilt postkaardile trükkimiseks, mõni kalendri jaoks, vahel ka näitustele. Isikunäitusi on mul olnud juba 70.

Vahel on minult küsitud, kas tunnen end tõelise kunstnikuna. Tunnen küll, kuigi pean tegema palju tööd selle nimel, et olla teistega võrdne. Samas on minu missioon maalimisel teistsugune – tahan maailmale näidata, et kunsti tegemiseks ei ole tähtis täiuslik füüsiline keha ega see, et oled nagu teised.

"Üksik puu" - õli 2018 / 24x33 cm

“Üksik puu” – õli 2018 / 24×33 cm

Kuidas ma targaks sain | Märts 2018

Kuidas ma targaks sain | Märts 2018

Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

KOOLIPINGIST PUUTUMATA: Viksi teismelisena tegi Meelis kõik koolitööd ära kodus, vastates õpetajale trükimasina ja liikuva aabitsaga.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 121
Minu kallis ema oli Rapla koolis algklasside õpetaja. Kui jõudis kätte minu kooliaeg, oli loogiline, et ema õpetab mind kodus, aga nagu ikka – emale saab ju vastu hakata. Nii ei tulnud õppimisest suurt midagi välja. Seejärel hakkasid mul teised õpetajad kodus käima. Alguses üks õpetaja, hiljem mitu, vastavalt õppeainele. Teistmoodi koolitunnid Koolitundides ei pidanud pingutama ainult mina, vaid ka õpetajatel oli vaja olla nutikas ja leida mooduseid, kuidas saaksin vastata, sest verbaalselt ma nendega suhelda ei saanud. Mäletan, et päris alguses kasutas õpetaja tähelipikutega liikuvat aabitsat, kus näitasin käega tähti ja numbreid. Hiljem oli abiks trükimasin, mida tol ajal püüdsin vanemate ja arstide nõul sõrmega toksida. Mäletan, et mu ema tahtis, et ma just parema käe nimetissõrmega klahve vajutaksin, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Pigem trükkisin masinal, kasutades oma väikest sõrme. Ema võttis siis ühe vana soki, tegi selle otsa augu ja pani mulle kätte nii, et nimetissõrm oli august väljas, ning sidus soki mulle käe külge. Ajapikku sokk ununes ja kirjutasin ikka väikese sõrmega. Trükimasinaga kirjutasin näiteks kooli kirjandeid. Masin oli asendamatu ka etteütluste puhul. Mäletan, et kombineerisin matemaatikatunni jaoks tähemärkidest ka püramiidi pinnalaotuse. Palusin emal selle välja lõigata ja kokku kleepida ning oligi võrdhaarne püramiid valmis. Samas ka hinne viis päevikus! Kord ka päris koolimajas Hinded olid mul «koolis» päris head. Mõni kolm juhtus vahel sisse, kuid enamasti olid mul neljad-viied. Alustasin kooliteed Raplas. Kui kolisin perega maale, õppisin Kaiu põhikoolis. Lõpetasin selle 1989. aastal. Siis sattusingi esimest korda koolimajja – põhikooli lõpuaktusele.
PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

PÕHIKOOLI LÕPETAMINE 1989. AASTAL: See oli ühtlasi Meelisele ka esimene kord koolis olla. Pildil õnnitlevad teda ema, isa ja õde.

See aeg oli Eesti riigis teatavasti väga segane. Seetõttu lõppes ka mu koolitee. Ei teagi väga täpselt, miks see nii läks. Ehk polnud õpetajaid, kes oleksid olnud nõus mind külastama. Lähim keskkool oli kümne kilomeetri kaugusel Juurus.  Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud kuidagi keskkooli lõpetama, aga mis teha… Sinna see haridus läkski! Pärast seda üritasin 2014. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kaugõppe korras õppida. Sain enamiku ainetega hakkama, kuid keemia osutus komistuskiviks. Kümnendat klassi ma ära ei lõpetanudki. Pärast seda tundus juba olulisem netiavarusest elukaaslane leida! Ja nii see kool pooleli jäigi. Ega ma sellepärast rumal ole Elu on mind ise igakülgselt õpetanud. Arvutivärgi õppimist alustasin katse ja eksituse meetodil. Alguses polnud isegi internetti, kust oleksin uurida saanud. Abiks olid raamatud ja mõned veidi targemad sõbrad. Inglise keele sain selgeks, kui aastaid tagasi internetis ingliskeelsetes jututubades tüdrukutega suhtlesin, ja ka tänu arvutitööle. Ega haridus inimest kujunda. Tähtis on õige mõttemaailm, tõekspidamised, ausus ja usk. Usk kasvõi iseendasse.

Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly'ga sai Meelis hästi läbi. "Õigemini nagu õed-vennad ikka," täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly’ga sai Meelis hästi läbi. “Õigemini nagu õed-vennad ikka,” täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub
Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu
Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?
Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.