“Ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 
ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Tiina Kõrtsini) ARMASTUS: «Ma tunnen end Meelisega hoitu ja armastatuna ning soovin ka endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,» ütleb Filipiinidelt pärit Marilou värsket abikaasat, jalamees Meelis Luksi kallistades. (Foto: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht)

 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 16. mai 2016

Jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks leidis maailma teisest otsast elu armastuse ja abiellus.

“Ma olin juba leppinud sellega, et on hea, kui leian tüdruku, kes on lihtsalt nõus minuga koos olema, aga nüüd on mul tüdruk, kelle oleksin tuhandete seast valinud ka siis, kui ma ei oleks puudega!” ütleb jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks, kes leidis oma südame printsessi seitsme maa ja mere tagant Filipiinidelt. Paar nädalat tagasi kirjutas kõnevõimetu mees, pastapliiats varvaste vahel, perekonnaseisuametis oma jah-sõna.

“I am so blessed I am loved by you…,” kostab 29. aprilli pärastlõunal Rapla kivisilla juures sametine helisev hääl. Lauljaks on eksootilise välimusega beežis lendlevate varrukatega kleidis noor naine, lilled juustes ja pruudikimp käes.

Ta hoiab käest kinni šiki hõbehalli ülikonnaga mehel, kes sõidab tema kõrval elektriratastoolis, kruusakivid rataste all ingliskeelsele laulule rütmi kaasa krõbistamas. Vaatepilt on ebamaiselt lummav. Paar läheb üle silla, üle vöötraja teisele poole maanteed ja sealt edasi maavalitsusse.

Abielu registreerima. Sellist peigmeest, kes kirjutab abielutunnistusele allkirja kirjutusvahendit varvaste vahel hoides, pole siin varem nähtud. Ja kes teab, kas uskuda või mitte, aga sealsed elanikud räägivad, et Raplas pole kunagi varem nähtud ka niivõrd ilusat pruuti ja nii õnnelikku peigmeest.

PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe) PULMAPÄEV: On täiesti ainukordne, et peigmees kirjutab abielutunnistusele allkirja, kirjutusvahend varvaste vahel. (Aare Hindremäe)

 

Ilmselgelt on ennenägematu seegi, et peigmees paneb pruudile sõrmuse sõrme varba külge kinnitatud tamiili abil. Meelis ju oma puude tõttu käsi kasutada ei saa, seega tuli välja nuputada, mida teha.

“Meelis ütles mulle, et mõni ta sõber võib ju mulle sõrmuse sõrme panna. Ma ei olnud nõus. Ütlesin talle, et ma ei abiellu ju mitte sinu sõbra, vaid sinuga!” muheleb Meelise abikaasa Marilou.

“Tema on õige!”

“Sa ära pabista, ta on see õige!” kinnitas Meelis mulle jaanuaris, kui olin ta pärast mures, kas tutvusportaalis kohatud naist võib ikka täienisti usaldada. “Eks see veidi hullumeelsus ole. Aga ma arvan, et ta on just see, keda ma olen 101 aastat otsinud. Olen selles 99,99% kindel. Pean riskima!” ütles Meelis tookord.

Või õigemini kirjutas, sest rääkida ta ei saa. Tal oli sündides reesuskonflikt ja kui abi lõpuks temani jõudis, oli juba paraku liiga hilja.

Risk oli suur, aga Meelis on oma eluga juba varemgi näidanud, et tema kuulus lause: “Elu on elamiseks, mitte virisemiseks,” pole kõigest sisutühi plakat, vaid just täpselt nii ta elabki – ta ei jäta midagi tegemata pelgalt sellepärast, et on oht ebaõnnestuda. Ta maalib, pintsel varvaste vahel, tegutseb IT-alal, tantsib line-tantsu ratastooliga ja on isegi kõnevõimetuna juhtinud oma raadiosaadet “Jalamees teab ja arvab”, kus ta tegi saatekülalistega intervjuusid kõneroboti abiga. Nii et – risk Meelist ei kohuta.

Praegu, aasta pärast Marilouga tuttavaks saamist teab ta kindlalt, et tegi õige valiku. Veelgi enam – et ta on leidnud elu armastuse. “Erivajadus pole mingi takistus, et olla õnnelik! Kui ma end haletseks, ei tuleks õnne otsimisest midagi välja. Positiivsus ennekõike!”

Marilou ehk eestipäraselt Mari paneb käe abikaasa omale ja naeratab talle.

“Mind on Meelisega nii õnnistatud,” ütleb pruunisilmne kaunitar. On soe kevadpäev. Nende koduaias õitsevad punased tulbid. Peagi istutab Mari koos Meelise emaga kasvuhoonesse tomatitaimed. Maal on aias palju tööd. Ja Mari lööb igale tööle käed külge.

Veebruaris oli aga Eestis lumi maas ja paukus pakane. Ühel sellisel krõbedal talvepäeval ootas Meelis, kel juhtumisi oli samal päeval sünnipäev, lennujaamas sedasama pruunsilma, kes praegu vaatab talle tulbiõisi täis aias õrnalt otsa.

Ootusärevus oli tookord tohutu, sest see oli esimene kord näha interneti tutvumisportaalis leitud naist silmast silma.

Oodates printsessi

Meelis kirjutas Marile kohe tutvuse alguses avameelselt enda erivajadusest. Marit see aga ei kohutanudki. Tema nägi Meelise puude taga tarka ja andekat meest.

“Kui ta ütles mulle, et kirjutab arvutiklaviatuuril varvastega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ta seda teeb. Ja jalaga maalida! Ma ei oska isegi kätega maalida!” on Mari abikaasat juba tutvuse algusest saati imetlenud.

Internetis kirjutades said mõlemad peagi aru, et vaatavad elule sarnase pilguga. Nii oli vaid aja küsimus, millal sõprus kasvab sujuvalt millekski enamaks. Kui Meelis lõpuks südame rindu võttis ja küsis, kas Mari oleks valmis sõitma temaga Eestisse kohtuma, sai ta jaatava vastuse.

Filipiinidelt Eestisse tulemine oli suur samm. Aga see harmoonia, mida Mari Meelisega suheldes tundis, andis kindlust see samm astuda.

“Meelis on alati nii positiivne! Isegi kui tal on mured, ei pane ta neid minu õlule, vaid säästab mind. Naeratab ja ütleb, et kõik on korras. Ma tunnen end temaga hoitu ja armastatuna ning nii soovin endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,” räägib Mari heas inglise keeles. Eesti keeles teab ta praegu vaid mõnd üksikut sõna.

Enne esimest kallistamist lennujaamas tuli aga läbi teha mitmed tehniliselt rasked katsumused viisa ja muude vajalike dokumentide kättesaamiseks.

Meelis aga ei andnud alla.

“Ta ütles mulle, et ta pole Mella, kui ta ei saa sellega hakkama,” naerab Mari. Mehe järjekindlus pani teda tundma end väga erilisena.

Viimaseks komistuskiviks sai dokument, mis tõestaks, et Mari on läbinud kodumaal enesekaitse koolituse, sest on ette tulnud juhtumeid, kui filipiinlasi on välismaal ahistatud. Lõpuks sai ta siiski vastava paberi ja kolmandal katsel lubati Mari lõpuks lennuki peale.

Meelis imestab siiani, kuidas neil õnnestus kogu asjaajamiste kadalipust läbi tulla nii Mari reisi plaanides kui ka juba

Eestis olles. Seda suurem on praegu rõõm. Juba lennujaamas, kui tumedasilmne sünnipäevakink naeratades Meelise juurde astus, teadis ta, et sisetunne polnud teda alt vedanud. Nädalapäevad hiljem vastas Mari tema abieluettepanekule jaatavalt.

“Igaühe jaoks on kuskil keegi. Olgu ta siis kas või maailma lõpus,” on Meelis veendunud.

“Aga ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Meelise sõber andis tema armastuse leidmisele esimese tõuke

See oli Meelise välismaal elav erivajadusega sõber Aul, kes soovitas talle üht suhtlusportaali, kust võiks endale leida tüdruku just Filipiinidelt.

“Ta teadis, et mul oli mitu aastat tüdruksõber just sealt riigist ja ta uuris, kuidas ma ta leidsin,” räägib Aul.

“Ma olin ühtaegu murelik ja põnevil, sest ma tõesti soovisin, et ta leiaks endale kellegi. See juhtuski ja ma olen nende pärast väga rõõmus,” ütleb ta, et kuigi tema enda suhe lõppes hiljuti, on ta kindel, et just Filipiinid on õige koht, kust erivajadusega mees võib endale leida pühendunud elukaaslase.

“Inimesed suhtuvad väga negatiivselt internetist leitud suhetesse ja arvatakse, et kõik inimesed on petised. See pole üldse nii. Filipiinide tüdrukud on kõige armastavamad ja hoolitsevamad, keda erivajadusega mees üldse leida võib.

Loomulikult, osa neist võivad olla petised, aga suurem osa otsib siiski tõsist suhet.”

“Filipiinidel on tüdrukud saanud teistsuguse kasvatuse. Nad teevad kõikvõimaliku oma mehe heaks, sõltumata ette tulevatest raskustest. Kõik, mis nad vastu ootavad, on armastus ja toetus. Mul on kahju seda öelda, aga Meelis poleks kunagi leidnud kedagi Marilou sarnast Eestist.

“Kui kellelgi on nende suhte kohta midagi halba öelda, siis küsigu endalt, miks keegi tahab veeta kogu elu koos mehega, kel on erivajadus, selle asemel et leida terve mees mõnest rohkem arenenud riigist, näiteks USAst? See on tõestus, et neil on tõeline armastus ja ma olen väga rõõmus, et sain neile teineteise leidmisel abiks olla.”

Link originaalartiklile…

“Erivajadus pole takistuseks, et olla nagu teised inimesed.”

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 5. aprill 2016, fotod: Arno Saar

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

ANDEKAS KUNSTNIK: Jalaga maaliv Meelis Luks saab riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt tänukimbu. (Arno Saar)

Jalaga maaliv Meelis Luks: miski pole võimatu, kui on olemas tahe.

“Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis,” ütles sügava puudega Meelis Luks riigikogus avatud näitusel. Seal on näha tema ja kolme Soomest pärit suu- ja jalaga maaliva kunstniku maalid.

Toompea lossi kolmanda korruse kunstisaalis avati eile näitus “Kunst ilma käteta”. Üles on pandud Eesti ja Soome kunstnike maalid, mis on valminud nii, et kunstnik on hoidnud pintslit kas suus või varvaste vahel.

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Toompeal avati Riigikogu koridoris puudega inimeste kunstinäitus. (Arno Saar)

Eesti kunstnikest olid näitusel ainsana Meelis Luksi tööd ja soomlastest Anja Nummineni, Lissu Lundströmi ja Paula Mustalahti looming.

“Aeg oli küps, et taas rohkem kui üle kümne aasta riigikogus oma kunsti näidata. Küps selles mõttes, et näidata rahvaesindajatele, et ka puudega on võimalik elada ja et puudega inimesed ei ole n-ö alamklass,” kirjutas Meelis Luks ehk Mella hommikul enne näitust Õhtulehe küsimustele vastates.

Näituse avamisel ütles ta kõneroboti vahendusel, et üks tema eesmärk on alati olnud näidata inimestele, et erivajadus pole takistuseks, et olla teistega võrdne. Ta märkis, et kunsti saab teha teistega võrdsel tasemel ka siis, kui hoida pintslit mitte sõrmede, vaid varvaste vahel.

“Sest me oleme kõik ennekõike inimesed, ja ma ei eksi, kui ütlen, et meil kõigil on mingi puue. Lihtsalt me ei pane mõnd viga tähele. Minul on visuaalselt tuvastatav see viga, aga mõnel võib see muul moel väljenduda. Mul on hea meel oma loomingut näidata ja tõestada, et mitte miski pole siin ilmas võimatu, kui on suur tahtejõud ja meie ümber on head sõbrad. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!” rääkis Luks.

Ta andis edasi ka oma sõnumi riigikogule: “Soovin riigikogule selgemat mõistust ja mõistmist, sest kohati on tunda, et midagi on valesti meie väikses ja nii armsas riigis.”

See soov sai aga suuresti öeldud õhku, sest kunstnikele tunnustust jagama tulnud riigikogu liikmeid võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Suur osa näituse avamisele tulnud inimestest olid kunstnike lähedased ja sõbrad.

Riigikogu esimees Eiki Nestor tänas kunstnikke lillekimpudega, aga oli selleks ajaks juba lahkunud, kui talle sooviti kingitusena üle anda Mella maalidega kalender.

Nestor ütles siiski samal päeval ilmunud pressiteates, et tegu on erilise näitusega.

“Lisaks rikkale mõttemaailmale ja meisterlikule kujutlusvõimele väärib tunnustust nende kunstnike tahtejõud oma soovide elluviimisel,” ütles Nestor.

Näituse korraldas riigikogu kantselei koos Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Eesti Ühinguga, mille eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele.

Link originaalartiklile…

Kultuurivajadus

Posted in Ajaveeb, Artiklid
 

Andris Feldmanis – “Sirp” 25.07.2014

Meelis Luks on sündinud 1968. aastal ja olnud sestsaati selline inimene, kes pole saanud iseseisvalt kõndida, rääkida või oma käsi kasutada. Põhjuseks on pärast sündi avastatud reesuskonflikt ning verepuuduse tõttu hiljaks jäänud verevahetus. Tema erivajadused ei takista teda kultuurielust osa võtmast nii looja kui tarbijana. Nagu ta ise alati rõhutab: asi on ainult tahtmises.

Olete loov inimene, maalikunstnik. Ent millist kultuuri teie ise tarbite?

Tarbin vahelduva eduga kõike. Kõige rohkem olen kontserte külastanud. Olen ära näinud nii Madonna, Stingi, Roxette’i, Elton John’i, kui ka Robbie Williamsi. Teatrites pole viimastel aastatel enam käinud, näitustel küll.

Kuidas mõjutavad erivajadused teie kultuuritarbimist? Millised on takistused?

Heal tahtmisel ei takista mind miski. Tõsi, on kohti, kuhu ma mitte kuidagi ei pääse, kuid see tõik ei häiri mind. Tavaliselt on ka lahendused leitud. Kaalult olen üsna kerge ja lihtne on mind transportida punktist A punkti B nagu jahukotti. Asi on ainult tahtmises.

Takistused on seotud just ligipääsetavusega. Väga paljudes kohtades pole veel ratastoolile mõeldud kaldteesid ehk rampe. Mõnes kohas on need olemas, aga need on valesti ehitatud ja ka eluohtlikud. Takistuseks on osutunud liftide puudumine.

Kas olukord on viimase kümne aasta jooksul ka muutunud?

Avalik ruum on ehitatud rohkem ligipääsetavaks. Seda on eriti näha Tallinnas. Suhtumine on muutunud paremaks.

Millistel kultuurisündmustel olete viimase aasta jooksul käinud?

Eespool sai juba mainitud popstaaride kontserte, aga üks eredam ja värskem mälestus on osalemine laulu- ja tantsupeo rongkäigus ning osaliselt laulupeo kontserdil.

Kuidas hindate erivajadustega inimeste tegevuse/elu kajastamist meedias? Kas erivajadustega inimestele pööratakse piisavalt tähelepanu?

Ma ei eristaks nn tava- ja erivajadustega inimesi. Inimene on oma loomuselt ikka ühesugune, vaatamata oma puudustele. Kõige tähtsam aspekt on, et kõigil on õigus võrdväärsele elule. Kahjuks on erivajadusega inimesed ikka meie ühiskonnas nagu alamklass. Meie probleeme võetakse sotsiaalsest vaatenurgast, kuid õigem oleks neid võtta inimõiguste aspektist.

Kuidas on lood erivajadustega inimeste võimalustega kunsti loojana Eesti kultuurielus kaasa rääkida? Kas võimalusi oma töid näidata on piisavalt?

Ei oska hetkel hinnata, kui tõsiselt võetav Eesti kunstnik ma olen, aga püüan kõigeks väest end kehtestada. Tegelikult on ju kõik selles kinni, kui hästi sa jõuad end eksponeerida ja reklaamida. Looming ise võib olla vähem atraktiivne, aga küsimus on selles, kuidas seda tutvustatakse.

Oma kunsti näitamiseks on mulle piisavalt võimalusi antud. Suured galeriid on veel kättesaamatuks jäänud, aga küll jõuan sinna ka. Olen osalenud 64-l näitustel. Neist suurem osa on minu isikunäitused ().

Kui palju suhtlete teiste erivajadustega kunstnikega?

Suhtlen piisavalt, et olla kursis nende tegevusega. Tegelikult pole mul Eestis palju tuttavaid, kes kultuuri seda osa pintsli ja värvidega täidavad. Minu sellealane tutvusring elab mujal maailmas.

Mida looming teile pakub? Miks otsustasite maalima hakata?

Looming pakub mulle rahuldust teha ise midagi erilist. Luua värvidega omaenda kirev maailm, milles on hea elada. Lisaks saan ma teistele näidata, et pole oluline olla füüsiliselt terve, vaid oluline on osata end võimaluste piires teostada.

Miks ma otsustasin maalikunsti harrastama hakata? Kerge küsida – raske vastata. Ega me kõik ei tea, miks me üht või teist asja oleme tegema hakanud. Olen lihtsalt kogu oma elu joonistanud ja muul moel asju paberile kandnud ning loogiline oli jätkata maalikunstiga.

Mida saaks riik või ühiskond paremini teha, et erivajadustega inimesi rohkem kultuuriellu kaasata?

Peale eelpool mainitu peaksid riik ja ühiskond võtma meid võrdväärsete ühiskonnaliikmetena. Võimaldama meile elamiskõlbuliku avaliku ruumi ja töö, kompenseerima meie puudest tulenevad puudused. Meil on vaja õnge, mitte kellegi teise püütud kala.

Kuidas on internet ja tehnoloogia areng mõjutanud teie igapäevaelu ja kultuuritarbimist?

Tehnoloogia võidukäik on minu elu suuresti mõjutanud. See on nagu suur aken maailma. Tänu arvutitele ja internetile on mul näiteks ligipääs teiste kunstnike loomingule. Samuti saan ma e-raamatuid tarbida ja palju-palju muud. Saan maailma asjadest osa. Iga päev teen ka tööd. Tänu tehnoloogia arengule saan ka mingil määral leevendada mulle endale kõige raskemat puuet – võimetust kõneleda. Oma kunstinäitused avan ikka ise: kannan avakõne ette kõnesünteesi kasutades. Olen ka paar aastat raadiosaadet teinud. Minu puhul pole miski võimatu.

Jalamees Meelis Luks “moosib” raadiokuulajaid

Posted in Artiklid
 

Katrin Helend-Aaviku,
Raplamaa Sõnumid

Jalamees-arvab

Kaiu vallas elav, peamiselt jalaga maalimisega tuntust kogunud Meelis Luks võttis märtsikuu alguses  vastu uue väljakutse ja juhib kord nädalas kolmapäeviti raadios Muusikamoos pooletunnist jutusaadet „Jalamees arvab ja teab“.

Meelis Luks ehk Mella oskab oma elu elada nii, et isegi tavainimesest kõrvaltvaatajal jääb üle vaid imestada ja hakatagi uskuma, et tõesti-tõesti, miski siin maailmas pole võimatu, kui vaid väga tahta ning näha takistuste asemel hoopis võimalusi. 

Ta on lisaks jalaga maalimisele peamiselt ise õppides selgeks saanud arvutite hingeelu ja kujundab erinevaid veebilehti. Nüüd on ta lisaks võtnud ette raadiosaateid teha, kirjutades end nii Eesti raadioajalukku kui esimene saatejuht, kes ei saa oma häälega rääkida ja toksib arvutiklahve mitte sõrmede, vaid varvastega.

Tegime värske saatejuhiga intervjuu Skype´is.

Meelis, lisaks maalimisele ja IT-tööle oled sa hakanud tegelema ka raadiosaate juhtimisega. Sa viid läbi Jalamehe saadet raadios Muusikamoos. Mis raadio on Muusikamoos ja kuidas sa sinna sattusid?

Muusikamoos on Londonis tegutsev internetipõhine, valdavalt muusikat mängiv raadio. Netipõhine tähendab, et seda ei kuule raadioaparaatidega, vaid internetist. Sõnalist osa on praegu veel ainult kahel õhtul nädalas. Raadio südameks on Rein Kübarsepp, kes mind umbes poolteist-kaks kuud tagasi oma tiimi kutsus.

Teine mees tehnilise poole pealt on Meelis Mälgand.

Selle raadio puhul on suur rõhk ka saadete järelkuulamisel. Kõik jutusaated salvestatakse ja paigutatakse veebilehele www.muusikamoos.com., kus on võimalik neid kuulata.

Kas tegemist on suhteliselt uue raadioga? Kes seal peale sinu veel sõnalist osa pakub?

Just, tegu on minu meelest raadioga, mis alustas ülemöödunud suvel, aga jutusaadetega tehti algust alles eelmisel aastal.

Peale minu teeb saateid Rein Kübarsepp. Pühapäeva õhtu on tema päralt.

Me alustasime intervjuud sellisel toonil, nagu oleks raadiosaate kokkupanemine ja juhtimine sinu jaoks täpselt samasugune nagu iga teise saatejuhi jaoks. Tegelikult see nii ei ole. Sind eristab teistest see, et sa ei saa oma häälega rääkida ja teed seda kõnesüntesaatori abil, mille kaudu sinu mõtted saavad hääle ka raadios. Kuidas sul käib materjali kokkupanemine ja kuidas see eetrisse jõuab.

Teised saatejuhid valdavalt teevad oma saateid live-is, see tähendab räägivad reaalajas oma saate eetrisse.

Minul käib see veidi teisiti. Mina võtan word-i ette ja kirjutan kõik oma jutu üles.  Seejärel sünteesin selle vastava arvutiprogrammiga inimkõneks ja lõpuks töötlen helitöötluse rakendusega raadiole sobivaks, lisades sinna ka taustamuusika. Saateõhtu saabudes sean jutu ja muusikalised vahepalad  vaheldumisi, ja õigel ajal lasen need eetrisse. Kusjuures saade jookseb minu arvutis ning Londonist edastatakse see „suurde“ eetrisse. Muidugi kasutan ka igasuguseid saate kõlle ehk tunnushelilõike.

Tundub üsna ajamahukas töö olevat. Kui palju aega sul võtab ühe saate ettevalmistus ja mis on sinu jaoks selle juures kõige raskem?

Kui pean kogu pool tundi üksi ära täitma, siis küll jah, tuleb üsna pikalt ette valmistada. Praegu on minu jaoks kõige raskem teksti sisse toksimine. Ma pole harjunud pikalt pajatama, aga lühidalt kirjutades(rääkides) ei täida saate aega kuidagi ära.

Aga ma veel õpin rohkem lobisema. Kui tegu on intervjuuga, siis saab “liugu lasta” saate külalisel, lasta tal rohkem jutustada. (Nende lausete vahele lisab Meelis päris mitu naerusuist emotikoni – K. H.-A.)

Intervjuusid olen teinud senini skype’i abil. Saadan enne küsimused ja inimene vastab mulle skype´is. Seejärel monteerin oma küsimused ja külalise vastused arvutis kokku. Nii ma pole veel teinud, et vestluskaaslane kuuleb Skype´is minu küsimust.

Ma tunnen sind nüüdseks juba nii palju küll, et teada, et raskused elus sind ei kammitse ja uued väljakutsed, mis elu sulle toob, võtad põnevusega vastu. Ütle, kas sa veidike ikka kõhklesid ka enne, kui raadiosaate pakkumise vastu võtsid ja enda jaoks täiesti uue ja tundmatu alaga tegelema hakkasid?

Ikka kõhklesin, ja samal ajal olin ka üllatunud, et mulle üldse sellist tööd pakuti. Aga mulle meeldivad uued väljakutsed. Lisaks saan ka sõna sekka öelda nii mõnegi teema puhul. Julge hundi rind on rasvane.

Kuulasin su saateid ja sa puudutad oma sümpaatsel moel palju ka tõsiseid teemasid, mis puudutavad nii olukorda me riigis kui ka puuetega inimeste toimetulekut ja muud. Kunagi ütlesid, et sulle meeldib mõtiskleda värvide mõju üle. Kas mõtiskled ka sõnade mõju üle, eriti nüüd, raadiosaadet tehes?

Ka sõnadel on suur kaal, kui need lähtuvad õige inimese suust. Tegelikult pole tänases Eestis palju erivajadusega inimesi, kes räägiksid just oma vaatenurgast neist paljudest probleemidest, mis Eestis esineb. Tahangi üritada seda lünka täita. Tavaline inimene võib küll erivajadustega inimeste  probleemidest rääkida, aga iseasi, kas teda ka kuulda võetakse.

Mis sa arvad, kui sina neist probleemidest räägid, kas sind võetakse kuulda?

Seda on veel raske öelda.

Kas oled saanud oma saadete kohta ka tagasisidet?

Tagasiside on olnud siiani ainult positiivne.

Kas sa oled meie vastuolulises Eestis kogenud ka sellist väiklast suhtumist, et miks  puudega inimene avalikkuse ette ja koguni raadiosse tükib, istugu vaikselt omaette kodus?

Veel ei ole, aga ei välista, et seda võib ette tulla.

Sind tundes arvan, et selline väiklus sind rivist välja ei lööks. On nii?

Nii on. igal inimesel on õigus oma arvamusele.

Ja sina saad oma arvamust nüüd raadio kaudu viia tuhandete inimesteni. Milliseid teemasid sa veel kindlasti tahaksid puudutada?

Teemadering pole mul üldjuhul piiratud. Seega püüan kõiki neid teemasid käsitleda, mida ma piisavalt valdan.

Kas puudega inimesed näevad maailma teistmoodi? Mulle tundub, et meie, n-ö tavalised inimesed võtame nii mõndagi elus liiga iseenesestmõistetavalt.

Puudega inimese elu on tihtipeale pisiasjades kinni. Näiteks nüüd tuli lumi tagasi. Ratastoolis inimestel on jälle raske liikuda. Sina paned saapad jalga ja sumpad läbi lume, aga ratastool läbi lume ei sõida. Ma ei ütleks, et me teistmoodi maailma näeme, aga ehk näeme detailsemalt.

Kas sa ka sellist teemat tahad tuua oma saadetes tavainimestele lähemale?

Arvan, et tavainimesel oleks hariv teada, kuidas puudega inimesed elavad. Vastus on jaatav.

Sulle meeldib palju ise õppida ja tehniliste probleemide kallal pusida. Kui palju sa raadiotööd selle tegemise käigus ise õpid, ja kui palju lased end kellelgi  õpetada?

Mulle üldiselt ei tekita raskusi mõne programmi kasutamine ära õppida. Muidugi on mind ka juhendatud ning tegelikult saate sisu koha pealt on mind Rein palju harinud. Andnud varbanäiteid ehk näpunäiteid, kuidas saatelõiku alustada ja lõpetada ning veidi ka sisu poole pealt nõu andnud.

Sa saad tegeleda sellega, mis sulle meeldib – sa maalid, nokitsed arvutite kallal, kujundad veebilehti ja nüüd juhid raadiosaadet. On sul mõni mõte veel, milleni tahad jõuda ja millega varsti taas üllatad?

Vaata, kunagi ei tea, milleni üks asi võib välja viia… Aga mingeid erilisi mõtteid mul küll praegu pole. Kosmonaudiks ei taha küll saada esialgu.  Elu ise üllatab.

Meelis, kas inimvõimetel on piirid?

Mina pole kuskil piiriposte näinud. Aga ma ei tea. Eks ikka on. Looduse vastu ei saa.

Sa küsid saates ühe oma intervjueeritava käest, kas ta on õnnelik. Meelis, kas sina oled õnnelik?

Jah, ma olen õnnelik, sest elu on ju ilus lill.

 

(Intervjuu ilmus ajalehes Raplamaa Sõnumid 5. aprillil 2012)